Postimehe video. Raamatut esitlenud Lindpere: ei pea olema pühak ega supertalent, vaid spordihing
3. detsember 2018, 21:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mina otsustan mänge!» See 2015. aasta mais Joel Lindpere suust üle Lilleküla staadioni kaikunud hüüe leidis hoobilt koha Eesti spordifolklooris. Nüüd, kolm ja pool aastat hiljem pani Lindpere karjääri põnevaimad hetked koos Indrek Schwedega kaante vahele. Raamat kannab pealkirjana eeltoodud tsitaati, täiendiks alapealkiri «Paha poiss, kes ei puudunud kunagi trennist.»
Esitlusel Red Bulli särki kandnud ning rahvaga suheldes ja autogramme jagades omas elemendis säranud Lindpere asus elulooraamatut plaanima selsamal hetkel, kui mõistis, et tervise huvides on mõistlik hakata karjäärile joont alla tõmbama. «Tahaksin, et selle raamatuga lükkate mind kõrvale, minu asemele tuleksid aga uued hullud, nahaalsed ja emotsionaalsed noored,» selgitas Lindpere lugejaile.
Ta ise polnud esitluse hetkeks veel kogu raamatut läbi lugenud ja seda ühel lihtsal põhjusel – teksti vahele on pikitud kaasteeliste arvamusi temast ja need soovis Lindpere jätta endale üllatuseks. «Võib-olla mõni koht on vastandlik, aga jäägu see mulle avastamiseks,» sõnas ta.
Lindpere rääkis nii USAs elamisest («Chicagos 45. korrusel elades vaatasin vahel aknast alla ja mõtlesin, et olengi ise maailma katus...»), oskamatusest elus tehtut põdeda («Kahetsen ainult seda, et võib-olla oleks pidanud vahel kellelegi veel konkreetsemalt ütlema!») ja esimestest otsustatud mängudest («Olin seitsmeaastane, meid panid esimeses trennis üks-üks mängima ja tegin sõbrale pika puuga ära. See jättis mu jalgpalli juurde.»).
Parimate treeneritena, kelle käe all ta mänginud, nimetas Lindpere esimest juhendajat Aivar Tiidust ja talle New Yorgis ukse avanud Hans Backet. «Tiidus nõudis nii palju, et meil olid pisarad silmas. Tänapäeval seda ära ei kannatataks. Aga jalgpallipäevik oli meil kohustuslik – tänapäeval ei peeta enam koolipäevikutki! Samas tegime ka trennides asju, mida enam ei tehta. Tiidus lõi mu,» meenutas Lindpere. «Backega saime teineteisest lihtsalt väga hästi aru, olin Red Bullsis nagu kala vees.»