Postimehe galeriid, aruanne ja blogi: mis tõi kaotuseta Kaljule teise meistritiitli?
10. november 2018, 14:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõmme Kalju on kuueaastase hoovõtu järel taas Eesti jalgpallimeister. Klubi noores ajaloos teist korda. Sedapuhku ainsatki mängu kaotamata, ehk vähimagi kahtluseta – ehkki lõpuks edestati Levadiat kahe ja Florat kolme punktiga.
Järgnevalt Postimehe reporterite Andres Vaheri ja Kristjan Jaak Kanguri lõpuvooru märkmed vastavalt Hiiult ja Kadriorust.
Kalju – Trans 4:1
Kellele hea, kellele halb, aga põnevus jäi ära. Kui erapooletu vaataja, Flora ja Levadia võisid loota, et Kalju viimase ringi ebakindlus – enne eelmise vooru võitu Pärnu Vapruse üle tehti neli viiki järjest – ja tohutu pingekoorem jätab põnevuse kauaks õhku, siis tegelikkus oli sootuks erinev. Kalju juhtis juba poolajaks 2:0 ja võitis lõpuks 4:1. Trans sai ohtlikuks vaid ühe korra – alles 88. minutil, kui vormistati lõppskoor. Võõrustajad võisid koduõuel tiitlipeo igati teenitult püsti panna.
Kalju esimene värav oli kaunis: Igor Subbotin riputas karistuslöögi trahvikasti ja Marko Brtan koksas selle peaga sihile. Kuid teine puhas kingitus: Transi keskkaitsja Maksim Tšerezov eksis rängalt, Liliu tänas ja tõusis tiitli lisaboonusena 31 tabamusega Premium liiga suurimaks väravakütiks. Teisel poolajal vormistasid lõppskoori keskkaitsjad Maximiliano Ugge ja Deniss Tjapkin. Neljast väravast kolmele eelnes standardolukord, mis olnud Kalju trumpkaardiks läbi hooaja.
Kalju lõi stabiilsuse ja kindla tuumikuga. Ehkki Kalju tegi kõigist rohkem viike (11), räägib fakt, et 36-mänguline hooaeg läbiti ainsagi kaotuseta, meeskonna kindlusest selget keelt. Kuigi ka nõmmekate mängumootorisse lipsas pikal teel liivateri, ei saa see kuidagi olla juhus.
Peatreener Sergei Frantsev toetus igas liinis kindlale tuumikule. Kalju ridades käis vähemalt 20 korda väljakul 13 ja vähemalt 10 korda 18 mängijat – need on Florast ja Levadiast väiksemad numbrid. Ent rivaalidest lühem pink tõi kastanid väärikalt tulest. Natuke riskibisnis, aga võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta, vaid tunnustatakse.
Need võluvad numbrid!... Mitu Kalju mängijat tuli samas rüüs meistriks ka kuue aasta eest? Õige vastus: kaks. Kes need on? Üks vastus on loogiline: 35-aastane väravavaht Vitali Teleš, kes hooaja keskel kehva vormi tõttu kindlad kolm aastat vanemale Pavel Londakule ulatas. Aga teine on üllatav: Martin Mägi, kes esimese kulla võitis 16-aastasena, meistriliigas kordagi platsile pääsemata, kuid neli korda Kalju koosseisu kuuludes.
Seejuures on põnev heita kiirpilk eelmise meister-Kalju mõningatele põhitegijatele: tänane abitreener Sergei Terehhov ja noortetöö juht Kristen Viikmäe, aga ka Tarmo Neemelo, Alo Bärengrub, Hidetoshi Wakui, Oliver Konsa, Ken Kallaste, Tihhon Šišov, Eino Puri, Damiano Quintieri. Olid vast ajad!
Tänase Kalju rivistuses on kolm 30+ mängijat: lisaks Londakule ja Telešile 33-ne Rimo Hunt, kes selle hooaja eel Levadiast Hiiule liikus. Noorim tšempion on 17ne ründelootus Alex Matthias Tamm. Ainsana tegi kõigis 36 mängus kaasa Igor Subbotin (35 Trevor Elhi ja Robert Kirss).
Iseäranis väljapaistva seeria tegi aga Elhi– 35 mängu põhikoosseisus. Ta kogus kaljukatest ainsana liigahooajaga üle 3000 mänguminuti (3139). Pole liiga suur liialdus öelda, et Kalju on saanud vasakkaitsjasse raudmees Ken Kallastele väärilise asendaja.
MÄNGUJÄRGSED KOMMENTAARID
Kalju peatreener Sergei Frantsev:
«Surve järgmise hooaja eelarvele aitas meid sihile. Tunnetasin väga suurt võidukohustust läbi hooaja, aga eriti pärast ebaõnnestumist eurosarjas. See oli meile väga valus löök igas mõttes. Ebaõnnestusime minu süül. Pärast seda tagasilööki oli surve suur. Eelkõige panin need kohustused enda ja meeskonna õlule mina ise, mitte keegi teine.
Olime stabiilsed. Ka meil tekkis mänguliselt mõõnahetki, aga pidasime vastu ega kaotanud ainsatki mängu. See on suur asi. Aitäh poistele ja tervele klubile!»
Liiga suurim väravakütt Liliu:
«Meeskonnavaim ja mängijate individuaalne kvaliteet oli meil rivaalidest parem. Töötasime ja pingutasime läbi aasta üksmeelselt, ehkki vahepeal tundsid mõned mängijad end veidi väsinuna.
Suurima väravaküti nimetus on tore saavutus, samuti see, et suutsin lüüa rohkem kui värava mängu kohta. Aga tiitel kaalub selle kohe kindlasti üles. Nii mina kui terve meeskond rabas kõvasti - tänane on tasu selle eest.
Kas ja kus ma jätkan, sellest on täna veel väga vara rääkida. Praegu soovime pidutseda!»
Kalju ründaja Rimo Hunt:
«Kalju polnud mitu aastat võitnud ja loomulikult muudab see triumfi magusamaks. Veel eriti magusaks teeb selle tõsiasi, et me ei kaotanud ühtki mängu. See on tõeliselt kõva sõna! Olime kõige stabiilsemad ja ühtsemad. Eriti veel arvestades, et meie koosseis oli rivaalides mõnevõrra lühem.
Ma ei salga, et hooajaeelne klubivahetus lisab minu jaoks isiklikult tiitlile ainult vürtsi. Ma ei lahkunud Levadiast otseselt vaenujalal, aga... Seal tehti omad otsused. Ei vajatud mind, mis seal ikka. Leidsin uue ja nagu näha, hea töökoha.
Tuleviku kohta on vara midagi öelda. Ütlen ausalt: välismaale minekuks puudub nüüd juba motivatsioon. Kui mängin edasi, siis kuhu mujale mul siit ikka minna on? Siis ikka Kaljus. Kas mängin? Seda veel täpselt ei tea.»
Kalju president Kuno Tehva:
Levadia – Flora 2:1
Derbihõng haihtus kiirelt, aga tuli siis õnneks tagasi. Avavile kõlades oli möll Kadrioru tribüünil linnarivaalide omavahelise mängu vääriline. Flora 16. minuti koll lõi Levadia fännidel suu lukku ja loomulikult tuli siis uudis ka teisest mängust, mis rahvast veelgi vaigistas. Aga Gando viigivärav tõmbas teise poolaja alguses tribüünid uuesti käima ja nii lasti lõpuni välja hoolimata sellest, et tiitel oli mõlema jaoks juba kindlalt läinud. Au maksab ka midagi! Lõpus läks veel rüselemisekski, aga võiduväravat ja lõpuvilet tähistati nagu meistritiitlit.
Levadialt üks väga halb ja üks väga hea poolaeg. Avapoolajal polnud väljakuperemeestel rünnakut ollagi, ründaja Roman Debelko sai palli puutuda vaid loetud korrad. Teine poolaeg kuulus seevastu neile ja nii lõpetati hooaeg püstipäi. Samas: realiseerinuks Flora mõne oma hea vasturünnaku ära, olnuks võit ikkagi nende. Levadia visadus sai ka tasutud, hilise värava ja võiduga kerkiti lõpptabelis Florast mööda hõbedale.
Kuhu kadus Levadia tiitel? Koosseisu arvestades lubamatutesse komistamistesse suvel (näiteks viik Kuressaarega), kui konkurentidele edu anti ja seda enam nulli mängida ei suudetudki. Aga Flora oma? Raske on ühte kindlat punkti välja tuua, kuid lõpuminutitel anti mitut puhku punkte ära. Ka sügisel esiväravavahi Mait Toomi ümber puhkenud tarbetu segadus ei aidanud kindlasti kaasa ning just pärast seda tehti 2:2 viik Tallinna Kaleviga. Magnus Karofeld ei olnud kindel ei viimases mängus ega ka enne seda, samas kui Richard Aland ja Ingmar Krister Paplavskis naasevad laenuperioodilt senisest küpsematena. Kes on uus esikinnas – Aland? Ja kui mitu Flora võtmemängijat uuel hooajal klubis jätkab?
MÄNGUJÄRGSED KOMMENTAARID:
Levadia peatreener Aleksandar Rogic:
«Esmalt soovin õnnitleda Kaljut tiitli puhul. Nad läbisid hooaja kaotuseta ning väärisid seda. Meie jaoks oli tähtis, et lõpetasime hooaja positiivselt, uskusime oma filosoofiasse. Näitasime, et õpime sellistest mängudest, kus oleme pinge all. Siin on oma väikesed nipid. Oli hea mäng, ka publikule.
Me ei võitnud küll tiitlit, ehkki kogusime kõige rohkem võite. Aga saime sel hooajal kaks karikat ja see on hea baas, millelt edasi minna. Olen alati meestele eneseusku sisendanud, täna tõestasime, et meil on seda. Kalju mängu skoori ütlesin meestele poolajal riietusruumis, võib-olla aitas see teisel poolajal pingeid maha võtta.
Uuel hooajal peame kõike pisut parandama, uuele tasemele tõusma, aga usun, et raske tööga saavutame selle. Oleme juba paljude põhimängijatega läbirääkimisi pidanud ja kokkuleppeid teinud. Laenul olijate siinviibimist on meil õigus pikendada, ükski oluline mees ei tohiks lahkuda.»
Levadia kapten Dmitri Kruglov:
Flora peatreener Jürgen Henn:
«Kindlasti olen väga pettunud, arvestades ka mängu käiku. Me oleks vähemalt viiki väärinud. Oleks Levadia väga üle olnud, aga... Praegu on raske kaotust seedida. Nüüd on juba kolm-neli mängu, kus oleme lõpu ära andnud. Kindlasti on see asi, millega tuleb uuel hooajal tegeleda. Kõige suurem murekoht.
Oma debüütaastat peatreenerina on mul raske hinnata. Raske koht, kus üle võtta - meeskond on just meistriks tulnud, hooaja algul ja sees lahkus põhimängijaid. Kindlasti tean ka ise juba praegu, milliseid vigu tegin. Rahul ma ei ole. See, et olime tiitlimängus, on vaid pidepunkt, kust edasi minna.
Uueks hooajaks on vaja grammike juurde panna. Kalju oli sel aastal võrreldes varasemaga rohkem meeskond, mängiti hooaeg tugeva tahtega. Ilma kaotuseta hooaeg läbida, see on kõva sõna.»
Flora ründaja Frank Liivak:
«Oli jälle tüüpiline derbi, suured mängud on Eestis ikka väga tasavägised. Võimalusi oli meil rohkem, aga punktidega läksid nemad koju. Ei ole esimene kord sel hooajal nii. Mulle ei meeldi kunagi meie meeskonna nooruse taha pugeda, aga... kui ma täpset vastust teaks, siis me parandaks seda!
Minu enda hooaja kohta on kõige õigem sõna okei. Keegi mul pead maha ei saa võtta, nii halb ka ei olnud! Aga kindlasti saab palju paremini. Eesti liiga tippmängude tase ei jää Euroopa mõistes üldse väga palju alla, aga liiga ühtsus on suurim faktor.
Millega Nõmme Kalju meist üle oli? Mõtlesin selle peale ja ainuke vastus on, et 90+ minutitel nemad võitsid punkte, meie kaotasime.»
Enne mängu: tiitlivõidu permutatsioonid
Nõmme Kalju: võit garanteerib tiitli, viik toob esikoha, kui ka Levadia ja Flora viigistavad või Levadia võidab.
FC Flora: kui Kalju teeb Transiga viigi, vajab Flora Levadia üle võitu, Kalju kaotuse korral piisaks ka viigist.
FCI Levadia: Kalju peab kaotama ja Levadia võitma.