Eesti 200 kannab nimeta annetajale raha tagasi (11)

Vilja Kiisler
, erikorrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Homme sündiva Eesti 200 tulevane juht Kristina Kallas kinnitas saates «Otse Postimehest», et kui poliitliikumisele annetanu oma nime avaldamisega nõus ei ole, saab ta oma raha tagasi. Erakonda on peale Priit Alamäe ja Indrek Nuume toetanud ka Urmas Sõõrumaa.

Homme algab uus elu. Mis teie perekond sellest arvab?

Mu mees toetab seda, sest ta on poliitiliselt aktiivselt mõtlev inimene. Vaated meil tihti ei kattu, sest tema on äärmuslik libertaar. Lastega rääkisin eelmisel reedel, nad saavad aru. Väiksem laps on veel liiga väike, tema seda kõike veel ei mõista. Aga suuremad, kes koolis käivad, on väga elevil.

Nad näevad teid järjest vähem, kuidas nad lepivad sellega?

See ei pruugi nii olla. Kui töötasin Narvas, nägid nad mind vähem, sest Narva on Tartust kaugemal – mitte geofraagiliselt, aga raskem liikuda. Tallinna ja Tartu vahet on lihtne liikuda. Mul on võimalus õhtujutu lugemiseks sagedamini kodus olla.

Teie toetus on viie protsendi peal, aga teie tahate valitsusse. Kuidas see võimalik on?

Meil on neli kuud aega kõva tööd teha. Ma saan aru, et me alustasime hilja. Augusti lõpus saime aru, et muud varianti ei ole kui teha ise erakond. Meil on ikkagi olemas kõik võimalused Eesti inimesi veenda selles, et meie näol on olemasolevatele erakondadele olemas alternatiiv.

Aga alles see ju oli, kui oli kaalumisel liitumine mõne teise erakonnaga.

Ei ole kaalunud.

Teised parteid võtsid seda nii.

Nad lootsid, jah.

Kas Kaja Kallas on teid Reformierakonda kutsunud?

Mind isiklikult küll mitte. Oleme küll suhelnud ja saame väga hästi läbi.

Kaja Kallaselt võtate kõige enam hääli ära, oli see ka jutuks?

Kui me kohtusime, siis ei olnud ma üldse poliitikas ja tema oli Euroopa parlamendis. Me rääkisime Eesti venelaste teemadel. Ma ei tea, kas ma võtan temalt hääli ära või tema minult – arvan, et Eesti inimene ei vali alati persoone, kuigi persoonid on poliitikas väga olulised. Aga võib-olla õnnestub seekordsetel valimistel rohkem ideedega lennata kui persoonidega.

Teid ühendab peale ühise perekonnanime palju enamat – ole mõlemad liberaalid. Mida liberaalsus teile tähendab?

See tähendab vabaduse väärtustamist üle kõige – inimese vabadust otsustada oma elu ja oma lähedaste elu üle. Vabadusel on loomulikult piirid ees, vabadus on piiratud teiste inimeste vabadustega. Riigi ülesanne ongi panna paika vabaduse piirid – mitte nii, et kõik võivad teha kõike. Aga liberaalide jaoks on need piirid võimalikult kaugel.

Aga te teate ju, et Eesti valija on konservatiivne: hulk parteisid rüseleb paremkonservatiives nurgas ning konservatiivset valijat kõnetavad ka Kesk- ja Reformierakond.

Eesti valija ei ole konservatiivne, ta on alalhoidlik. Konservatiivsus tähendab minu jaoks institutsionaalsetest traditsioonidest kinnihoidmist. Eesti ühiskonnas ja kultuuris on institutsionaalseid traditsioone väga vähe. Oleme pikalt olnud talupoegade ühiskond, meil pole ei kirikut ega aadelkonda, võimuklassi kunagi olnud, mis oleks traditsiooniliselt konservatiivne. Aga alalhoidlikkus on meil geneetilises koodis sees, sest me oleme väikesed. Ka geograafiline positsioon teeb meid alalhoidlikuks. Aga eestlased on vägagi vabadusearmastajad.

Mida te mõtlete väitega, et rahvus on ajas muutuv mõiste?

Rahvus ei ole iseenesest muutuv, tema tähendus muutub. Rahvus jääb alles – inimese soov kuuluda mingisse gruppi on alati olemas olnud. Lihtsalt eri aegadel ja ajastutel on need näitajad erinevad: mõnikord identifitseeritakse end usu, teinekord geograafilise piirkonna põhjal; mõnikord on see keel ja kultuur, mida kantakse – tähendused ja sümbolid on need, mis inimesi ühendavad. See viimane on väga suur osa meie kokkukuuluvusest ja ei kao kuskile.

Olete öelnud, et maailm, mida esindab EKRE, on õudne. Mida pidasite silmas?

EKRE läheb selle vabaduse vastu, mida mina väga väärtustan. Selle vastu, et inimene ise otsustab, keda ta armastab, kui palju tal lapsi on, milline on tema peremudel, kuidas teiste inimestega suhestuda: kas tohib olla sõber venelasega või ei tohi.

Olete öelnud, et tahate jääda päris inimeseks, kuidas on see poliitikas võimalik?

Tahaksin Eesti poliitikas ja riigikogu töös teha muudatusi, mis võimaldavad poliitikutel jääda päris inimesteks ja et neil säiliks kokkupuude päris eluga. Näiteks see, et riigikogu liige ei pea tingimata hakkama elukutseliseks poliitikuks, et tal oleks võimalik jätkata oma erialast tööd – selle kaudu püsib tal kontakt inimestega, keda ta on tulnud esindama. Arvan, et poliitikas ei tohi ka olla liiga kaua.

Mitmeks aastaks plaanite ise jääda?

Raske öelda, ma ei tahaks pärast oma sõnu süüa. Aga riigireformijate ettepanek piiri seadmise asjus on väga mõistlik.

Kui Vabaerakond tuli, siis vaatasid etableerunud poliitikud, et need ei oska ei istuda, astuda ega riides käia. Kuidas kavatsete vältida professionaalsete poliitikute kõõrdpilke?

No see on selline poliitikute ringkaitse nende suhtes, kes tahavad poliitikasse tulla. Jürgen ligi teatas ühel konverentsil viimati teadlastele ka, et ega te ikka poliitikasse ei sobi. Et poliitik peab olema laia silmaringiga, teadma kõigest kõike – teie, teadlased, olete kitsa valdkonna spetsialistid ja ei sobi poliitikasse. See ehmatas mind väga. Meile tahetakse öelda, et poliitikat võivad teha ainult inimesed, kes on poliitikuks sündinud, teised ärgu sinna trügigu. Kui me seda juttu usume, siis kannatab demokraatia.

Professionaalse poliitika juurde kuulub siiski suur annus poliittehnoloogiat. Olete juba palganud stilisti, kõne- ja kehakeelekoolitaja?

Ei ole mõelnudki selle peale. Arvan, et see ei ole üldse poliitikas oluline.

Ometi on teil kaasatud edukas PR-agentuur Meta Advisory. Ott Lumi mäletatavasti on ise IRLi, täpsemalt Res Publica taustaga, ja teab hästi, mis poliittehnoloogia on. Mida ta teie heaks teeb?

Kui Ott Lumil oleks ainult poliittehnoloogilised teadmised, siis oleks meie koostöö keeruline. Tal on tugevad sotsiaalteaduslikud teadmised ja ta on ka analüütik. Meil on väga huvitavad vestlused – selle üle, missugustele teemadele peaks rohkem tähelepanu pöörama ja mis teemades peaks konflikte vältima. See on mulle sotsiaalteadlasena uus: kui teema on mulle oluline, tulen ma sellega välja niikuinii.

See varivalitsuse asi ja ajakirjanikele korraldatud kool olid puhtalt poliittehnoloogilised sammud.

Ma ei ole nõus. Kool sündis soovist koos ajakirjanikega läbi närida need teemad, miks Eesti 200 on üldse tulnud poliitikasse.

Kuidas te saite varivalitsuse asjus kokkuleppe Delfi ja Päevalehega?

See oli nende pakkumine meile. Ma saan aru, et see pakkumine tehti ka teistele opositsioonierakondadele. Me olime ainukesed, kes olid nõus selle vastu võtma. Delfi on pakkunud meile platvormi tulla välja pikkade analüütiliste tekstidega selle kohta, mis on vaja teha selleks, et muutused toimuksid.

Me peame rääkima rahast. Umbes 18 000 eurot on koos. Lubate, et avalikustate toetajate nimed, kui nad on nõus, ja tänate neid Facebookis. Millel te neid tänama hakkate?

Siis, kui me raha kätte saame, ja siis me avalikustame nad.

Aga kui nad ei ole nõus?

Siis me anname selle raha tagasi. Kui nad ei ole avalikustamisega nõus, siis kanname raha neile tagasi.

Tundmatut päritolu raha teie kontole ei jää?

Ei.

Palju teil praegu raha on?

Ma ei tea, mis meil praegu konto seis on.

Te saate erakonna juhiks!

Jaa, siis ma hakkan rahaasjadega tegelema. Pean tegevjuhi käest küsima konto seisu.

Priit Alamäe panus?

Kui ma ei eksi, siis tema andis 10 000 eurot. Aga meile on andnud ka paljud teised ettevõtjad: Urmas Sõõrumaa, Indrek Nuume.

Teile on ette heidetud, et teie seisukohad on hägused. Mõni koht programmis on siiski konkreetne. Riigivõlakirjade emiteerimiseks peate olema peaministripartei, kuidas kavatsete seda lubadust täita?

Kas meist saab peaministripartei, seda otsustab valija.

Kõrvalepõike korras: kas te usute päriselt, et Jüri Ratase positsiooni on võimalik kõigutada?

Jüri Ratasel on väga tugev positsioon, ta on valitsusjuhina head tööd teinud ja tal on kõik šansid peaministrina jätkamiseks. Aga meie läheme valitsusse oma programmi teoks tegema. Tahame valitsusse kuuluvate erakondade mõttepiire natukenegi nihutada, et nad mõtleksid kaugemale kui neli aastat. Meil on mõned kindlad asjad, mida tahame valitsuskoalitsiooni leppesse saada: hariduse ja teaduse investeeringud, ühtne Eesti kool, Eesti majandusele ambitsiooni seadmine, riigireform.

Tuleme tagasi riigivõlakirjade juurde. Mis on mahud, mis ajal, kuidas raha kasutatakse?

Me hakkame valimisprogrammi tegema pärast seda, kui asutamiskoosolek on peetud. Siis hakkavad tööle toimkonnad, ja siis peame ülikiires tempos läbi tegema arvutused. Meil on praegu visioon.

Silma jäi konkreetne asi: sotsiaalmaksulagi kolmekordse keskmise palga peale. See on üüratult kallis. Mille arvelt tuleb raha?

Jaa, on. Meie tunnetus on see, meil on kulusid, mida ei peaks tegema – kasutame raha ebamõistlikult. Teeks õige korra riigieelarve revisjoni, vaataks üle kulud. Isegi haridusminister Mailis Reps tunnistas mulle eravestluses, et tegelikult on hariduses raha üle ja õpetajate palkadeks saaks raha sealt ka.

Kohe tekib küsimus, kust tahate ära võtta.

Aga miks me arutame tagumisest otsast peale – vaatame parem, mille peale me kulutame.

See on see nullbaasieelarve jutt. Aga riigieelarve on üles ehitatud nii, et palju kulusid on seadustega paika pannud. Selle lahtivõtmine on väga keeruline.

See saab olema valus, ja ma julgen seda ka valijatele välja öelda. Aga kui me seda ära ei tee, siis me veeretame mittetoimivat süsteemi edasi. Meil on majanduskriis tulemas – kaks-kolm aastat enne seda on mõistlik üle vaadata, kas meie kulud on mõistlikud.

Olete valmis minema sotsiaalsüsteemi kallale?

Muidugi. Inimesed on rahulolematud, et meil on suur seaduste ja teenuste pundar, aga kui neid teenuseid vaja on, siis neid ei saa.

Tahate sisejulgeoleku ja kaitsejõud ühendada, mida see tähendab?

See tähendab minekut ühtse poliitilise juhtimise alla. Me ei saa lahutada sise- ja välisjulgeolekut. Praegu on meil ministeeriumite ja nende allasutuste koostöö probleem.

Kõlab nagu sise- ja välisministeeriumi ühendamine.

Ma nii kaugele ei läheks, kuigi meile see riigireformijate ministeeriumite kaotamise mõte meeldib.

2014 kandideerisite sotsiaaldemokraatide nimekirjas, miks te tookord erakonda ei astunud?

Mul ei olnud tookord kindlat plaani tulla poliitikasse. Tulin toetama sotsiaaldemokraatide programmi. Kandideerisin Ida-Virumaal, mind kutsus Jevgeni Ossinovski, ja lõimumise teemad olid põhjus, miks ma läksin.

Tookordses platvormis kõnelesite palgavaesuses, kuivõrd on see praegu teile oluline teema?

See on ka Eesti 200 jaoks väga oluline teema. Ilma korraliku pikaajalise plaanite me palgavaesusest välja ei tule. Palgavaesust ei aa kaotada olemasoleva raha ümberjagamisega.

Kuidas me siis rikkaks saame?

Aga hakkame siis investeerima sellesse, mis meid pikaajalises plaanis rikkaks teeb. See, et me investeerimine naeruväärselt vähe haridusse, ei ole targa riigi käitumine.

Sotsiaaldemokraatide ridades kandideerides defineerisite end feministina. Mida feminism teile tähendab?

See tähendab seda, et ma julgen olla naine. Meil on meestega bioloogilised erinevused ja emakssaamine on midagi, mis naise rolli ühiskonnas tugevalt muudab. Seda eitada on rumal. Aga see ei tähenda, et mind peaks suruma mingisse ühiskondlikku kasti selle pärast, et mul on teatud bioloogilised rollid. Feminism on naise vabaduse nõudmine.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles