Indrek Saar jälle Õnne 13-s?

Vilja Kiisler
, erikorrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eilne saade „Otse Postimehest“ lõppes lõbusalt: kultuuriminister Indrek Saar ütles, et tegi ühe „Õnne“ osa just kohapeal ära – et teda keegi ka päriselt veel telesarjas näitlejana üles astuma kutsuks, ei pea ta pärast 2015 valimiste aegu tekkinud skandaali tõenäoliseks.

Kuidas täita seda vaimset tühimikku, mis NO99st maha jääb?

See on kurb, et selline kultuuriasutud nagu NO on jõudnud hetkeni, mida teater ise samas algusest peale plaanis. Nad ütlesid algusest peale, et nende tegevus on ajaliselt piiratud ja ükspäev see lõpeb.

See ei pidanud lõppema nii järsku: veel aasta tagasi ütlesid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, et teater tegutseb veel kuus-seitse aastat.

Seda enam tuleb truppi tunnustada aususe eest – aususe eest iseenda, oma ideaalide ja oma publiku vastu: trupp jõudis arusaamisele, et kui nad tahavad oma ideaalidest kinni pidada, siis tuleb siinkohal joon alla tõmmata. Aga loomulikult on sellest kahju.

Te olite selle teatri sünni ja juhtimise juures, kui tulite Rakvere teatrist ära Tallinna. Sisuliselt sündis NO Vanalinnastuudio varemetele ja Eino Baskin oli väga pettunud, et tal teater käest ära võeti. Kuidas teie seda lugu mäletate?

2004 tulid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper minu juurde ja kirjeldasid teatrit, mida nad teha tahaksid. Samal ajal oli käimas konkurss Vanalinnastuudio juhi kohale. See, mida nad kirjeldasid, saigi teoks. Tol hetkel ehk ei adunud keegi täpselt, mida see teekond endaga kaasa toob, aga see sai teoks. Millegi lõpp on ka millegi uue algus. Vanalinnastuudio oli tolleks hetkeks juba püüdnud toimida kolmes juhtimismudelis. Seda juhtisid mõnda aega Roman Baskin ja Jüri Järvet juunior, siis muusikalidest tuntud kolmik Anne Veesaar, Tarvo Krall ja Mikk Purre. Kui teatri juhtimine usaldati Ojasoole, oli teater sügavas miinuses. Pidime teatrit tugevalt saneerima ja poole aasta jooksul seal suurt midagi ei toimunud.

Ka NO-l endal pole viimastel aastatel läinud nii hästi kui hiilgeaegadel – ei kunstiliselt ega majanduslikult. Kuivõrd võis teatri enda otsus ennetada kultuuriministeeriumi kavandatavaid samme?

Nõukogu esimees on mulle kinnitanud, et eelarvega neil probleeme ei ole. Mõningane publiku vähenemine on mingitel perioodidel olnud, aga eelarve on siis vastavalt sellele ümber kavandatud. See ei ole kindlasti trupi otsuse põhjus.

Kuivõrd on see teema olnud teie laual?

Teater on sihtasutus, igapäevaste juhtimisotsustega tegeleb juhataja, kes kooskõlastab strateegilised plaanid nõukoguga. Kultuuriminister iga päev ei sekku kunstilisse tegevusse.

Endise teatriinimesena olite kindlasti kursis. Mis hetkest teadsite, et kollektiiv sellise otsuse teeb?

No päris kindlasti sain seda teada eile (päev enne teatri loomingulise kollektiivi avalikku pöördumist – VK), kui juhatus ja nõukogu mind sellest informeerisid. Et teatris käivad arutelud, olin ma varem nõukogu esimehe käest kuulnud.

See on pretsedenditu juhtum, et riigi rahastusega teater lõpetab tegevuse loomingulise kollektiivi otsusega. Mida see tähendab juriidiliselt ja asjaajamislikult? Mis saab inimestest majast, rahast, majast?

Need küsimused on meile nüüd pureda. Õnneks on meil natuke aega. Teater toimib selle aasta lõpuni. Mis saab edasi, tuleb arutada. Variante on kindlasti mitu ja neid saab nüüd arutada. Ideid kindlasti tuleb, mida seal majas võiks edasi teha. Selge on see, et NO99 nime all midagi muud teha oleks vale.

Olete kõigile ajakirjanikele öelnud, et NOst ei jää maha tühja kohta; ma ütlen, et jääb küll. Missugusel teatril näete potentsiaali teha seda, mida tegi NO?

Niivõrd mitmekesist teatrimaastikku nii väikses riigis nagu Eestis annab ilmselt otsida. Kui meil on 1,3 miljonit elanikku ja aastas ostetakse üle miljoni teatripileti, siis see on pretsedenditu. Eesti teatri tuleviku pärast ma ei muretseks, aga ma ei saa kindlasti öelda, et mul ei ole kahju või et midagi ei ole jäädavalt otsa saanud – aga elus on selline tunne päris tihti.

Üks NO teatri mälestusväärsemaid etendusi oli „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, mis parodeeris tollast kultuuriministrit Laine Jänes. Kuivõrd kõnetab see teid kui tänast kultuuriministrit? Kujutate ennast ette sarnase kriitika objektina?

Kuna keegi ei ole minu käest varem niimoodi küsinud, siis ei ole ma niipidi mõelnud. Aga Eesti ühiskonna võlu ongi selles, et kui keegi tahab parodeerida kultuuriministrit või mõnd muud avalikku elu tegelast, siis on tal see võimalus.

Peame rääkima Laine Randjärvest, kelleni juba jõudsime Laine Randjärve nime all. Kogu see lugu Eesti Kontserdiga on juba lõhki ajanud mitu pilli. Miks oli vaja see nõukogu laiali lüüa, kui te ise möönate, et nad pole teinud valesid otsuseid?

Mis puutub Eesti Kontserdi juhi konkurssi, siis juriidiliselt peeti protseduurireeglitest kinni. Otsused, mida nõukogu tegi, on legitiimsed. Teine pool on, kuidas see asi näib. Tänaseks oleme pärast arutelu nõukogu liikmetega – peale ühe erandi – jõudnud seisu, kus kõigile on selge, et ei saa uskuda nõukogu töövõimesse ja et kommunikatsioonivead ei kordu. Üks osapooltest selles asjas on muidugi Laine Randjärv, kes suutis anda korduvalt anda häirivat informatsiooni selle kohta, mis puudutab tema tööleasumist, tingimusi ja tema kavasid Eesti Kontserdi juhtimise asjus.

Kas Laine Randjärv sobiks Eesti Kontserti juhtima või mitte?

Seda ei otsusta kultuuriminister.

Ma tean, et ei otsusta, ma küsin lihtsalt teie arvamust.

Ma ei saa minna üle piiride, mis on mängureeglites kokku lepitud. Sihtasutuse nõukogu asi on tegeleda juhi küsimustega, minister ei saa anda anda suuniseid. Isiklik arvamus on mul loomulikult olemas, aga mul ei ole võimalust seda avaldada, sest siis ma sekkun protsessi.

Indrek Laul ei tahtnud üldse nõukogu esimehe kohalt tagasi astuda. Mis saab, kui temagi palkab advokaadi, ütleb, et ministri otsus nõukogu laiali saata ei olnud legitiimne, ja vaidlustab selle kohtus?

Nõukogule on antud õigus ametisse antud õigus ametisse nimetada juht ja igal hetkel ta tagasi kutsuda. Samamoodi on ministrile antud pädevus nõukogu igal ajal tagasi kutsuda.

Kellele peab kultuuriminister oma otsust põhjendama?

Avalikkusele – nagu ma teile praegu põhjendan. Ma ei tea, et ma oleksin kuidagi õiguslikust vaatenurgast eksinud. Minu asi on tagada, et Eesti Kontserdi nõukogu oleks töövõimeline.

Indrek Laul arvab ka, et ta ei rikkunud ühtegi seadust.

Jah, aga töövõimet ei olnud võimalik tagada. Nõukogu viiest liikmest neli tegid ettepaneku nõukogu täies koosseisus tagasi kutsuda.

Indrek Laul ei olnud siis nende hulgas.

Väga õige järeldus.

Mitte ainult Jürgen Ligi ei räägi, et nõukogu mõjutati poliitiliselt, seda räägivad ka teised poliitikud. Miks nad seda räägivad?

Seda peab neilt küsida. Mina ei ole nõukogu liikmeid juhi valiku asjus mõjutanud.

Millega see saaga võiks lõppeda? 1. veebruariga on juba kiire, kust võetakse uus nõukogu, mis edasi saab?

Meil ei ole ajaga priisata. Minu asi on võimalikult kiiresti formeerida töövõimeline nõukogu, ja see ei ole tundide küsimus, vaid võtab päevi.

Kas mõni vana nõukogu liige pääseb uude nõukokku?

Ma ei pea seda ülemäära tõenäoliseks.

Laine Randjärv tahtis väljuda poliitikast lahkuda. Millalgi võite seda tahta ka teie. Kuidas see mõistlik poliitikast väljumine käib?

Ma ei ole kunagi oma karjääri planeerinud. Mul on olnud õnn sattuda ühe või teise teema juurde, mis on mind tol hetkel huvitanud – kus ma olen leidnud võimaluse oma ideaale ellu viia. Tahaksin teha kõik selleks, et ma jääksin nii poliitikas kui ka väljaspool seda selleks, kes ma olen, ega püüaks endast luua mingit pettekujutlust.

Poliitikuna olete küll oma karjääri planeerinud: tahtsite saada SDE esimeheks. Miks te selleks ei saanud?

Seda te nüüd inkrimineerite mulle, ma ei ole seda kunagi öelnud.

Olete öelnud, et olete valmis selleks saama.

Just täpselt. Et kui tunnetus selleks on erakonnas piisav, siis mina jooksu ei pane. Poliitikas olles peabki selleks enamikul juhtudel valmis olema, eriti kui ollakse kandideerinud erakonna juhatusse. Ma olen juhatuses aastaid olnud, olen ka erakonna aseesimees.  Ja kui vaadatakse ringi, kes on valmis vastutust võtma, siis mina olen erakonna nimel valmis seda tegema.

Aga mina kuulen seda ikkagi nii, et Jevgeni Ossinovski ei sobi. Miks ta ei sobi?

Erakond on otsustanud, et järgmine üldkogu toimub 16. detsembril. Selle päevakorras ei ole juhtorganite valimist. Varem või hiljem tuleb korraline üldkogu, kus juba tulenevalt seadusest valitakse uued juhtorganid. Küll siis erakond arutab seda.

See oli 2015, kui astusite üles „Õnne 13s“ ja saite vastu päid ja jalgu, sest et valimised olid tulemas. Valimised on jälle tulemas, kas näeme teid taas selles telesarjas?

Mulle ei ole seda rolli pakutud ja ma kahtlen sügavalt, kas keegi seda teeks pärast neid võnkeid, mida see tookord ühiskonnas tekitas. Aga teie pakkusite mulle praegu vähemalt 20 minutit eetriaega, mida Õnnes ükski tegelane kunagi korraga ei saa, nii et ma olen täna ühe Õnne osa juba ära teinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles