Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori kohalt lahkumise järel haridusministeeriumis riigigümnaasiumite rajamist koordineerima asuv Hendrik Agur hakkab uuel töökohal saama suuremat palka kui praegune 3800 eurot. Järgneb eile saates „Otse Postimehest“ antud intervjuu.

Te pole varjanud, et lähete ministeeriumisse looma uut riigigümnaasiumi, mille direktoriks ise asuda. Avameelsus on teretulnud, aga on see eetiline?

Miks mitte. Riigigümnaasiumite plaan on riigil ammu, aga keegi pole sellega tegelenud. Mind see teema kõnetab: luua uusi koole nullist on suur väljakutse. Direktorite otsimiseks kuulutatakse loomulikult välja konkursid. Mul on ambitsioon kandideerida direktori kohale, ja võidab parim.

Mõni aasta tagasi olete öelnud, et teie palk kooli direktorina on 1403 eurot ja et teil on selle pärast häbi. Kui palju hakkate ministeeriumis palka saama?

Sellest võib tõenäoliselt rääkida järgmisel nädalal. Visioon on kokku lepitud, aga sellest oleks ebakorrektne rääkida enne, kui leping on allkirjastatud. Aga see 1403 eurot oli ikka hulk aastaid tagasi.

Mis palga pealt koolist lahkute?

Praegu on minu palk äärmiselt motiveeriv.

Ja see on?

Ma saan praegu koos lisatasudega natuke üle 3800 euro.

Ma järeldan, et ministeeriumi pakkumine pidi olema parem.

Kindlasti suurem.

Mõne aastaga olete saavutanud rohkem kui kahekordse palgatõusu. Andke ka teistele koolijuhtidele nipp, kuidas seda saavutada.

See nipp on väga lihtne: tee seda, millesse usud; tee seda võimalikult hästi, pühendu sellele, pane sinna oma kirg ja vaimujõud, ja küll siis palk ka järele tuleb. Ei ole mõtet minna palka küsima enne, kui sul on midagi ette näidata või sa pole ennast tõestanud. Ja kui sa sellesse ei usu, siis seda palka ei saa.

Kaunite kunstide kooli juhiks kandideerisite ka teie. Pärast ütlesite: hea, et ei valitud. Miks te siis üldse kandideerisite?

Ma soovisin valitud saada. Kirjutasin väga kauni visiooni ja loodan, et mõned mõtted sealt lähevad ka käiku. Konkursikomisjonis ütlesin ma….

„Mul on hea meel, kui te mind ei valiks.“

Just. See oli pigem sarkasmiga öeldud, kuid seal oli tugev tõepõhi all. Sest ametikoht, mida mul on au pidada veel kaks kuud, on ka täna mulle väga motiveeriv, see teeb mulle suurt au ja esitab suur väljakutseid.

See on ka hästi makstud.

Jaa. Ja kogu selle paketi pealt ongi kahju lahkuda. See lein on mul enda sees läbi elatud. Aga üks asi on minu personaalne küsimus, teine on kool, kus õpib 1342 õpilast, ja see arv suureneb. Selle kooli käekäik mõjutab tuhandeid inimesi. Kool vajab edasiarendamist ja uusi mõtteid.

Te ei pannud lahkumisega ebamugavasse olukorda mitte ainult kooli, kus teid armastakse, vaid ka Eesti 200 ja selle liidri Kristina Kallase, kes viitas, et teid sunniti poliitjõu ridadest lahkuma uue töö tõttu; teie väitsite, et see oli vabatahtlik. Miks selline ebakõla tekkis?

Ma kutsun ajakirjanikke üles mitte tõmbama intriigi välja sealt, kus seda ei ole.  Ei ole mõtet meid riidu ajada, oleme mõttekaaslased nii Kristina Kallase kui ka teiste Eesti 200 liidritega. See on pigem tema tõlgendus meie ja teiste E200 eestvedajate vestlusest – nemad väga soovisid, et see olnuks nii. Aga see ei olnud nii. Minu otsus sündis minu peas, ja see sündis sellepärast, et soovisin oma energia ja jõu fokuseerida ühele asja edendamisele.

Asute kohale, millega seoses on Eesti Ekspress viidanud, sisenete keskerakondlikku toiduahelasse. Kuidas te saavutasite selle, et selle teksti veebivarianti kiirelt kärbiti?

Lugesin veebis alatut laimu ja väärinfot, saatsin ajakirjanikule protestinoodi. Saatsin tegelikult täpselt sellesama sõnumi, mis ma Facebooki lehel avaldasin. Valeväited eemaldati üsna kiiresti, mis oli väga professionaalne käitumine. Eesti Ekspessi mainet aga kahandab see, et nad avaldasid pahatahtlikke hinnanguid ja otsest väärinfot.

Kaalusite pressinõukogu, kohut?

Ei, ma ei viitsi kulutada oma energiat kraaklemisele ja jauramisele, lähme eluga edasi. Veebis parandati ära, mis paberist saab, ei tea – tore oleks, kui Ekspress vabandaks.

Iseenesest on teie koostöö Mihhail Kõlvartiga pikaajaline, GAGi laiendades olite kogu aeg teineteise kõrval. Kuivõrd võib seda pidada ettevalmistuseks asumisele tööle ministeeriumisse, mida juhib samuti keskerakondlane?

Ma saan aru inimestest, kes püüavad luua neid paralleele erakondliku kuuluvuse alusel. Lükkan need otsustavalt ümber. Neid ei ole. Kui ma olin Tallinna linnavolikogu liige, kutsusin Isamaa liikmena kõiki üles parteideülesele koostööle ja mitte kulutama energiat kraaklemisele – tegema asju siira ja puhta südamega. Ja täpselt samamoodi ma praegu jätkan. Mina ei ole keskerakondlikus „toiduahelas“, mida mulle prooviti külge kleepida. Mina edendan hariduse põldu ja teen seda parimal moel, nagu ma usun ja oskan.

Isamaas, kuhu kuulusite selle sügiseni, pandi pahaks teie koostööd Kõlvartiga ja ka neid nõukaaegsete laulude kontserte. Isamaa liige Tarmo Kruusimägi nägi selle kontserdi taga Kõlvarti kõrvu, ja viitas, et peate selle kontserdiga kinni maksma uue õppehoone. Kuidas seda kommenteerite?

Täiesti ebaprofessionaalne ja küüniline väide. Minu Isamaast lahkumise taga ongi Isamaa inimeste – kaasa arvatud selle, keda nimetasite – hetketegevus, arusaamad ja väiklane mõtteviis. Mulle on vastuvõetamatud inimesed, kellel ei ole endal midagi ette näidata, kleebivad silte selleks, et pääseda ise pildile. Nõukaajakontserdi kohta võiks küsida nendelt, kes seda kuulasid ja kes osalesid. Võite ka küsida Hans H. Luigelt, kes käis lausa kahelt kontserdil ja on väga kiitvaid sõnu öelnud. Seda ei tehtud mitte nõukaaja ülistamisena. Need Kruusimäe ütlemised on täiesti paljasõnalised ja mõttetud.

Kui GAGi vilistlaskogu nõudis teie tagasiastumist, kaitses teid jälle Kõlvart.

GAGi vilistlaskogu, kes minu vastu võitles, koosnes ühest-kahest inimesest. See tagasiastumispalve on tühine, koolipere oli minu selja taga. Küsige vanematelt ja lastelt, mida nad arvavad kooli laienemisest. Kui kool laieines, siis oli Mihhail Kõlvart abilinnapea – kes siis veel oleks pidanud selle eest seisma, kellega siis veel oleks koostööd tegema?

Kuivõrd mõistate inimesi, keda need kontserdid ärritasid?

Ma püüan neid mõista, aga küsimus on kommunikatsioonis. Kui öelda nõukaaeg, siis lööb paljudel inimestel silme ees kirjuks ja nad ei suuda enam edasi mõelda. See ei olnud mitte kommunismiülistamine, vaid tolleaegse muusika taaselustamine, milles pole mitte midagi halba.

See Krasnaja Strela nimeline kontsert toimus ühel päeval koos Vene etteütlusega Totalnõi diktant, mida veab Kõlvart, ja pealegi maksis linn koos etteütlusega kinni ka osa kontserdi üürikulusid.

Minu meelest väga hea diil. Kool sai üürida Nordea, nüüd siis juba Alexela kontserdimaja nulli euroga, mis meil selle vastu võis olla. Oli ju tarvis see saali suur üür kinni maksta. Tänu sellele saime rohkem kutseid laiali saata.

Kas selle kontserdiga Krimmi, Peterburi, Moskvasse minek oli teie või Kõlvarti idee?

See Krimmi-jutt oli ühe ajakirjaniku küsimus, et kas me oleksime valmis sinna minema.

Peterburis ju käisite ära. Tambov, Moskva?

Te tõmbate infot kontekstist välja. Pole olnud plaanis minna. Aga kui tuleb kutse, siis võtame selle alati kaaluda. Just hiljuti käisime Peterburis Tallinna päevadel ja esinesime Arkadi Raikini nimelises teatris täissaalile. Õpilased olid õnnelikud, vaatajad olid eriti õnnelikud. Kõikide õpilaste vanemad andsid oma kirjaliku nõusoleku ja õnnistuse kaasa. Kultuurikontaktide edendamine toimib alati sõltumatult sellest, missugune on riigi poliitika.

Neist kontsertidest oli juttu ka kapo viimase aastaraamatu esitlusel, ja kapo juht Arnold Sinisalu ütles: „Pigem ei peaks seda nii traagiliselt vaatama, see on maitse küsimus, kas mõnda asja tasub teha. Me peaks olema märksa enesekindlamad, minu meelest on see lihtsalt halb maitse.“ – Kas teil on kapoga kontakte olnud sel teemal?

Ei, absoluutselt mitte. Maitseküsimustes ei ole mul ei huvi ega kohustust kapo arvamust kuulata.

Missugune on teie isiklik suhe nende lauludega?

Teate, ma jälestasin nõukogude ajal neid nõukalaule. Need olid pilkeobjekt. Aga mõned meloodiad on päris kaunid ja mõned rütmid päris vahvad. Kui selles projektis mitte sarkasmi- ja huumoriprismat tunnetada, siis võibki rappa joosta.

Kaua te Kõlvartiga üksteist tunnete?

Täpselt sellest ajast peale, kui ta asus tööle Tallinna abilinnapeana ja asus kureerima haridusvaldkonda. Te otsite intriigi, aga teete seda asjata. Ma on alati kutsunud üles tegema koostööd selle asemel, et vastanduda. Mis selles halba on?

Olete öelnud, et kõik gümnaasiumid võiksid olla riigigümnaasiumid. Samas olete ise ühe eliitkooli pikaaegse juhina osaline selles, et on eliitkoolid ja sellised, kuhu väga ei taheta minna. Kuidas on see meelemuutus tekkinud?

Ei olegi üldse tekkinud. Olen alati olnud seda meelt, et kõik gümnaasiumid peaksid olema tugevad; omavahel konkureerima – ja tugevamad jäävad ellu. Mida tugevam gümnaasium, seda parem haridus. Riigis on hakatud riigigümnaasiume looma, et tõsta hariduse taset, Tallinnas neid veel ühtegi ei ole. Tallinnas on tihe väljakujunenud koolivõrk, millele on uue kooliga väga raske sisse sõita. Eelnevate ministrite ajal pole linna ja kooli vahel koostööd tekkinud. Nüüd on siis härjal sarvist võetud, ja mind on kutsutud seda asja vedama.

Missugune see konkreetne plaan on? Mitu gümnaasiumi nt viie aasta jooksul?

Praegu ma olen veel GAGi direktor. Kõik need küsimused oleks õige esitada uuel aastal. Praegu tean seda, et tuleb kuni kolm riigigümnaasiumi, selleks on ka rahaeraldised olemas. Kui palju olemasolevaid gümnaasiume ühendatakse riigigümnaasiumite võrgustikku, sellest pole mul õrna aimugi.

Viimane küsimus on isiklik: mõni aasta tagasi rääkisite meedias, et jooksete iga päeva 20 km, vahel rohkem, vahel vähem. Kuidas sellega praegu on?

Väga hästi on, aitäh küsimast. Praegu on 11 km igahommikune eesmärk – õnnestub neljal-viiel päeval nädalas. Täna hommikul on joostud.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad