«Otse Postimehest» stuudios Janek Pohla: ettevõtja on ikka süüdi

Tahe Outdoorsi juht Janek Pohla tunneb sageli, et kõik on ettevõtjast targemad. Poliitikud süüdistavad, president õpetab ja tööjõuturul napib elutervet konkurentsi.

Te ootate majanduskriisi. Miks?

See võib tunduda veidi küüniline, aga meie ettevõtte puhul on majanduskriisid olnud pigem positiivsed, sest meid nad räsinud ei ole. Pigem on meie tooted kriiside ajal olnud populaarsemad, sest inimesed veedavad siis rohkem puhkust kodus, jätavad ära kallid pikamaareisid ja ostavad pigem priimuse, kanuu ja telgi. Kriis oleks hea ka tööjõuturu seisukohast, see tooks korrastumise.

Selle aasta alguses kirjutasite Äripäevas, et võõrtööjõust ei ole pääsu. Et aeg, mil riigid ja rahvad elasid isolatsioonis, on pöördumatult möödas. Kuivõrd näete valmidust seda mõista?

Pigem näen, et seda valmidust ei ole. Vastuseisu on palju. Aga ma jään selle juurde, et ega Euroopa Liidu liikmesriikides siia massiliselt inimesi tulemas ei ole. Tööjõuruturu hetkeolukorda me nende inimeste abil ära ei lahenda. Siin on mitmeid tegureid. Aga lihtne näide: suur spordikaupade kett Decathlon tegi oma esinduse ja kontori Vilniusse, mitte Tallinna, ja peamine põhjus oli see, et nende töötajate lastel ei ole võimalik Tallinnas saada prantsuskeelset haridust, ei lasteaias ega koolis.

Mida peaks riik tegema, et kolmandatest riikidest tuua neid töötajaid, keda tööjõuturg vajab?

Ma ei poolda kindlasti seda, et neid peaks massiliselt siia tooma ja kvooti järsult suurendama. Pigem olen nõus Toomas Tamsariga, kes ütles viimati Postimehes, et seda kraani tuleks keerata lahti nii palju, kui on parasjagu vaja, ja siis jälle kinni, kui saab liiga palju.

Kvoodi suurendamine on ikkagi piisk meres. Ja kõik tulijad ehk ei tahagi liituda tööturuga?

Me kasutame sageli töövahendusfirmasid ja minu kogemus ütleb küll, et nad ei tule siia mitte ühelgi muul põhjusel kui tööle. Me kardame millegipärast, et kõik tahavad tuua siia oma pered ja siia alaliselt jääda, ja see tekitab probleeme.

Aga mis selles siis halba oleks, kui nad tahavad jääda? Miks seda kardetakse?

Eks see ole meie peas kinni. Ma ei tea, kas me oleme nii avatud väljastpoolt tulijatele. Võivad tekkida kartused intergratsiooniprobleemi pärast, ka küsimus, kuidas meie sotisaalsüsteem seda välja kannatab. Mõned kartused on kindlasti põhjendatud, aga ma pole näinud seda võõrtööjõudu, kes tahaks tulla ja jääda. Me pigem ülehindame oma heaolu, mille pärast siia tahetaks tulla.

Tagasiränne Eestisse oleks üks võimalik ressurss, kuivõrd see leevendust looks?

See on kindlasti üks võimalus. Ega ühte lahendust polegi, see saab olla mitme meetme kombinatsioon. Aga massilist tagasitulemist ei saa oodata. Poliitikutele meeldib öelda, et lõpuks on ikkagi ettevõtja süüdi – küll on palk liiga väike, küll ei suudeta piisavalt automatiseerida ja lisandväärtust luua ja kiiresti kaubamärke üles ehitada. Aga inimesed, kes on läinud, on soetanud kinnisvara ja loonu perekonna mujal, ja palk ei ole kindlasti see, mille pärast tagasi tulla.

Kui sageli te tunnete, et poliitikud süüdistavad ettevõtjaid oma tegematajätmistes?

Pidevalt kumab läbi see, et ettevõtja olla on mingi tohutu privileeg. Päriselt on see ju karm elukutse, ja pole meeldiv kuulda päevast päeva, et ettevõtjad peaksid olema tänulikud, et nad saavad ettevõtlusega tegeleda.

Ometi pole te nii pettunud, et töö nurka visata, teie ettevõte hoopis laieneb.

Tootmine liigub sinna, kus on ressursid, infrastruktuur ja sihtturud. Vabariigi president ütles hiljuti, et me peaksime disainima ja mõtlema Eestis ning tootma kuskil mujal, ja on mõned Euroopa riigid, kus tootmine on odavam kui Eestis. Nii see ilmselt ongi, aga peaks ehk arvestama seda, kui kiiresti on võimalik tootmist siin lõpetada ja mujal alustada. Arvesse tuleb võtta ka meie võimekust luua tugevaid kaubamärke, mille all oleme võimelised innovaatilisi tooteid disainima.

Nii et kõik on targemad kui ettevõtja – poliitikud süüdistavad ja president õpetab. Aga ka töötajad on targemad kui ettevõtja. Nende etteheide on palk, aga ka tööandja suhtumine. Kuivõrd see viimane on ressurss, mida tööturumurede leevendamisel kasutada?

Tänane olukord ongi selline, et konkurentsi tööjõuturul on jäänud vähemaks, ja see ei ole eluterve. Kui on suurem valik ja suurem läbirääkimisvõimalus – see on kindlasti parem nii tööandjale kui ka töövõtjale.

Nii mõnigi ettevõtja ütleb, et ah, ma ei viitsi enam, parem sõidan taksot. Ja ka noored tahavad küll palka saada, aga nädalavahetusel on neil festival ja neljapäeval ei saa tööle tulla. Inimesed on jäänud laisemaks, tõsi?

See on täiesti inimlik, et kui elukvaliteet paraneb ja võimalik kergemini läbi saada, siis inimesed muutuvadki laisemaks. See väide on kindlasti tõsi.

Tammsaare tsitaat ütleb, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Kuidas on töö, vaev ja armastus teie meelest seotud?

Selleks, et edu saavutada, tuleb palju tööd teha. Õnne ja vedamist ma eriti ei usu. Pigem on sihipärane ja jätkusuutlik tegutsemine see, mis edule kaasa aitab. Ilma töö ja armastuseta töö vastu vaevalt midagi kätte tuleb.