POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT

Postimehe lava üks kuumemaid debatte Arvamusfestivalil käis Venemaa kuvandi üle Eesti meedias. Oma panuse andis sellesse eurosaadik Yana Toomi (Keskerakond) teravad süüdistused Postimehe aadressil.

Olesja Lagašina: Tere kõigile! Rus.Postimees tervitab teid. Mina olen selle peatoimetaja Olesja Lagašina ja minu kõrval on minu Postimehe kolleegid Tiina Kaukvere, Georgi Beltadze, europarlamendi saadik Yana Toom ja ERRi reporter Moskvas Anton Aleksejev.

Täna on meil üsna keeruline teema ehk Venemaa kuvand Eesti meedias. Miks me sellest räägime? Anname endale aru, et integratsioon on tähtis. Samas tundub, et on teatud asjad, mis seda takistavad.

Üks neist aspektidest on suhtumine Vene teemasse ja Venemaasse. Just siin lähevad sageli eesti ja vene lugejate arvamused lahku. See on see koht, kus meie ettekujutus on pigem mustvalge. Kusjuures mitte keegi ei taha või ei suuda teist ära kuulata. Samas see on väga oluline ka julgeoleku mõttes. Kui meil neljandik elanikkonnast arvab absoluutselt teistmoodi, võib see olla ohtlik ja seda võidakse ära kasutada.

On vaja hoiakuid muuta ja selleks on meedia. See on meie roll. Samas mõlemad auditooriumid ei usalda teineteist. Ühel poolel on, ma saan aru, traagiline ajalooline kogemus, aga sellest ma täna ei räägiks, sest me kõik saame aru, et lähiajaloos kui ka eelmisel sajandil oli piisavalt sündmusi, mis ei tekita eestlastes erilist sümpaatiat venelaste vastu. Samas elame siin koos ja on selge, et kui venelasele kogu aeg räägitakse Venemaast negatiivses võtmes, siis ei tekita see temas erilist usaldust ka. Tal on oma juured, perekonnasidemed, oma rahvuse uhkus. Nii ta lihtsalt valib endale midagi mugavamat ja läheb mujale, läheb teisi infoallikaid otsima. Ehk igaühel meist on oma mugavustsoon, kust me ei taha eriti väljuda.

Täna teeme katse, et proovime mugavustsoonist väljuda. Tekib küsimus, kas seda probleemi on teadvustatud ja mida saaksime teha, et seda probleemi lahendada, et neid hoiakuid muuta. Sellest me täna räägimegi.

Tiina, mis sulle meenub, kui sinult küsitakse Venemaa kohta?

Tiina Kaukvere: Väga lai küsimus. Aga ajakirjanikuna olen isiklikult palju kajastanud eestlaste teemat, kes elavad Venemaal ja nende olukorda ning nende kodakondsusvaidlusi. Ma arvan, et mulle meenuvad need inimesed, kuigi ma tean, et sa eeldad, et ma vastan sulle Putin ja tema poliitika. Aga paraku see nii ei ole.

Olesja Lagašina: Väga hea, et ei ole, sest paljudel eestlastel pole seda isiklikku kogemust. Ta ei puutu vene inimestega sageli kokku. Saan aru, et vene keelt sa ei oska?

Tiina Kaukvere: Jah, see on minuvanuste ajakirjanike dilemma. Väga paljud ei räägi vene keelt. Samas venelastega peab ühise keele ikka leidma. Ma intervjueerin venelasi ikka ja see on võimalik. Keel on enamasti inglise keel, aga mingit probleemi sellest ei ole.

Olesja Lagašina: On sul üldse huvi Venemaa ja venelaste vastu?

Tiina Kaukvere: Jah, muidugi on. Ajakirjanikul on huvi paljude teemade vastu. Venelaste vastu ei ole mul väga mingi teistsugune huvi kui mitmete teiste teemade vastu, aga naaberriigi elanikuna on mul loomulikult huvi selle riigi vastu.

Olesja Lagašina: Kas sa kunagi proovisid ette kujutada, mida venelased üldse arvavad ja mis on nende jaoks tähtis?

Tiina Kaukvere: Miks ma otsustasin siia debatti tulla, on see, et minu jaoks ei ole tähtis otseselt Vene riigi kuvand Eesti meedias. See ei ole minu kui ajakirjaniku asi, mina ei pea sellepärast muretsema. See on Venemaa asi, millise kuvandi nad Eestis loovad. Aga mis on minu jaoks tähtis, on see, kuidas me kajastame Eesti vene kogukonda. Just neid inimesi, kes Eestis elavad. Mina näiteks kajastan Postimehes haridustemaatikat. Kirjutasin hiljuti loo, kuidas Jõhvis õpitakse aktiivselt eesti keelt. Ja minu arust on see teema, mida Eesti ajakirjandus peaks kajastama, et mis probleemid Eesti venelastel on.

Olesja Lagašina: Samas me kirjutame hästi palju Venemaast. Georgi, kas ma saan õigesti aru, et sinu isiklik Venemaa kuvand on pigem negatiivne?

Georgi Beltadze: Pigem mitte.

Olesja Lagašina: Milline on sinu isiklik Venemaa kuvand?

Georgi Beltadze: Ütleme nii, et laias laastus on mul ükskõik, milline kuvand sellel riigil on. Minu jaoks ajakirjanikuna on tähtis, et sel oleks võimalikult suur kandepind meie meedias. Loomulikult see, mida keskmine Ivan või Petja teeb kusagil Siberi külas... Absoluutselt võiksime kajastada seda. Aga kui meil on ühes nurgas pilt, kuidas Boriss Nemtsov tapeti Kremli ees, mingi tšetšeenia perekond hukkus Venemaa õhurünnakus, sotsiaalmeedias jagamise eest pannakse vangi, siis on väär üle võlli minna selle pehmema pildi kujutamisega. Me ei saa järeleandmisi teha. Ajakirjandus peab olema kriitiline. Kui me lakkame seda tegemast, siis oleme õukonnameedia ja võime asjad kokku pakkida.

Olesja Lagašina: Sellega olen absoluutselt nõus. Ma saan aru, et sa näed oma missiooni selles, et peame auditooriumi valgustama.

Georgi Beltadze: Just. Et oleks nii siit kui ka sealt. Vahepeal olen nii mõnegi kolleegi käest vastu pead saanud, et miks lasen mingil inimesel sõna võtta mõnel teemal. Aga minu jaoks on see tähtis. Inimene lõpuks ise valib, mis on see õige tee. Mina ei hakka midagi ette ütlema, et peate seda uskuma. Mina esitan teile faktid, teie peate pildi ise kokku panema.

Olesja Lagašina: Kas meie poolt maalitud pilt on tasakaalustatud?

Georgi Beltadze: See on minu subjektiivne hinnang, aga ma arvan, et me ei ole liiga teinud.

Olesja Lagašina: Anton, kuidas Moskvast tundub, kas Eesti meedia on Venemaa suhtes objektiivne?

Anton Aleksejev: Eesti meedia Venemaa suhtes... Venemaal ei loeta üldse Eesti meediat. Ma ei tea, millest me räägime. No vahepeal tsiteeritakse Rus.Postimeest ja vene Delfit, aga põhiliselt on venelastel ja Venemaal savi, mis siin Eestis neist kirjutatakse. Kui kirjutab Los Angeles Times või Washington Post või Le Monde või Times, see on teine asi. Aga see, mis Eestis arvatakse Venemaast... Keda see kotib tegelikult?

Olesja Lagašina: No meie lugejatel näiteks ei ole savi.

Anton Aleksejev: No neile, kes Venemaal elavad...

Olesja Lagašina: Kuidas Venemaalt paistab? Kas me oleme objektiivsed? Sina jälgid ju ka. Kas on olnud mingi teema või juhtum, kui sa Moskvast nägid seda absoluutselt teistpidi kui meie siin.

Anton Aleksejev: No ma ei tea. Peame ikka jagama, et on üks asi, mida siin Eestis kirjutatakse venelastest, venekeelsest kogukonnast, kes Eestis elab. See on üks asi. Aga see, mida kirjutatakse Eestis näiteks Putinist või Vene valitsuse poliitikast või majandusest, on hoopis teine asi. Eesti ei ole Venemaa orbiidil. Venemaal ei huvita kedagi, mis meil toimub. Neil pole isegi adekvaatseid eksperte. No meil näiteks on. Meil on inimesi, kes tegelevad Venemaaga, kes hindavad Venemaa ohtu jne. Aga Venemaal sellist inimest ei olegi olemas. Me oleme Balti riikidena liiga väiksed, et pakkuda Venemaale huvi. Ma ei tea, kuidas teile endale tundub. Mulle tundub, et kõik on okei.

Olesja Lagašina: Yana Toom, te rahastate iganädalast meediaülevaadet, kus teatavasti iga kord kõlab see kuulus fraas «I o russkih ne zabõvali». Samas hiljuti pidasite vajalikuks rahastada meediauuringut, mis oli pühendatud Skripali asja kajastamisele. Miks on see teie arvates vajalik ja kas te kahtlustate, et Eesti meedia on ebaobjektiivne?

Yana Toom: Esiteks Yana Toom ei rahasta midagi. Yana Toom kulutab kogu oma palga enda peale. Ärge palun siin liialdage. Seda rahastab minu fraktsioon, kuhu ma kuulun. Jah, mul on see tunne. Miks ma seda Skripalide juhtumit tahtsin analüüsida? Sest tahtsin kontrollida oma kõhutunnet, et kas vastab tõele või ei vasta. Aga siin tuleb peamine küsimus: defineerigem, mis on Eesti meedia.

Olesja Lagašina: Eesti meedia on kohalik eestikeelne meedia ja venekeelne meedia.

Yana Toom: Ma ei taha olla ebaviisakas, aga ma olen. Ma istun küll Postimehe laval, aga mulle meenub üks vana anekdoot. Kui võtate ühe kilo sõnnikut ja ühe kilo moosi ning segate need omavahel, siis saate kaks kilo sõnnikut.

Meil on väga erinevad väljaanded. Ma võtan 1. augusti nädala ja vaatame mitu artiklit oli pühendatud Venemaale. Õhtulehes null. Delfis neli ja kõik olid pühendatud Gruusia sõjale, see oli nädala teema. Postimehes oli seitse: «Erkki Bahovski: Moskva ähvardab», «Viktor Šenderovitš: Vene ajakirjanike mõrv oli hästi planeeritud», «Juhtkiri: Kremli hind tõe eest», «Karmo Tüür: Putini epitaaf», «Juhtkiri: sõda algas täna», «Edward Lucas: Hollywoodi kuulsusi odava raha eest ei saa, kuid Kremlil õnnestub mõnikord saada eripakkumine» ja teie Kuzitškinit, keda me kõik teame, ei hakka tsiteerima. Iga päev. Ma vabandan, mul on siin kaasas paberid...

Olesja Lagašina: Samas see on kõik päevakajaline.

Yana Toom: See on päevakajaline küll, aga võtaks siin teil sõnast kinni. Mul polnud mingit vaeva leida neid karikatuure. Putin ujub veremeres, see on Postimees. Hoidke palun. Ei taha puutuda seda, mis ma teen. Vene karu laseb natuke kõhutuult, see on Skripalide juhtum, see on Postimees.

Georgi Beltadze: Teate, ma ei ole teil mingi …

Anton Aleksejev: Mina seda küll ei võta, mul on vaja veel Vene viisat saada.

Yana Toom: Siin on kapo agendid, kes on kirbud, kes sügelevad tema nahas. See on ka Vene karu.

Tiina Kaukvere: Neid karikatuure on meil tohutult palju. See, et te võtate ainult Vene-teemalised välja, ei näita midagi.

Yana Toom: Need on ka Postimees. Meil saab büroos punane värv otsa, sest nad on kõik väga verised siin. Mida ma tahan öelda? See, mida ütles Olesja, mind natuke riivas. Esiteks ei ole teie missioon kedagi valgustada. Teie töö on informeerida. Missiooni ja töö vahel on teatud vahe. Ärge valgustage palun. Palun informeerige. Aga teil on neid arvamusi nii palju, et ei ole võimalik. Mina, vabandust, enam eestikeelset Postimeest ei loe. Mul on allergia. Asi pole selles, et mulle meeldib või ei meeldi Putini režiim. Asi on selles, et ma ei suuda enam läbi hammustada, kus on fakt ja kus on tõlgendus. See on jama küll. Ma pigem loen Äripäeva, mis kirjutab ka Venemaast, aga on selge.

Olesja Lagašina: Te räägite spetsiifilistest väljaannetest. Õhtuleht on pigem kollane, Äripäev majandusleht. Muidugi ei tegele nad välispoliitikaga nii palju. See on normaalne.

Yana Toom: Õhtuleht, ma ütleks, et ei ole kollane. Ta on kollane visuaalselt. Mis puudutab klikke, ma väga vabandan, me oleme sellel teemal juba korra vaielnud, ärme selle juurde tagasi tule. Aga teil on ka läbisegi Limon ja sisu. Te kõik olete ja ka meie, lugejad, oleme klikimeedia pantvangid. Kui seal ei ole seksikat pealkirja, keegi selle peale ei kliki. Kui võtame Õhtulehe arvamuse, siis midagi kollast seal ei ole. Päris korralikud arvamusküljed.

Olesja Lagašina: Tiina, sa tahtsid vastu vaielda?

Tiina Kaukvere: Ma tahtsin seda öelda, et Yana Toom tellis Skripali [perekonna mürgitamise kajastamise] analüüsi. Võiksite rääkida, et see tulemus üllatas teid selle poolest, et Postimees oli objektiivne selle kajastamisel.

Yana Toom: Absoluutselt mitte. Objektiivne oli Delfi.

Anton Aleksejev: Aga kes oli objektiivne?

Yana Toom: Aga palun, kingin teile selle. Kõige objektiivsem oli Delfi. Kõige mitteobjektiivsemad olid Postimees ja Sputnik.

Tiina Kaukvere: Aga valgustage siis, mida objektiivsus teie jaoks tähendab?

Anton Aleksejev: ERR Uudised on kolmandal kohal.

Yana Toom: See tähendab seda, et te kajastate mõlemat seisukohta.

Olesja Lagašina: Jah, ma pean tunnistama, et ka vene auditooriumis on levinud arusaam, et Eesti meedia on ebaobjektiivne. Aga kust teie arvates tekib selline arvamus? On see meie süü või propaganda mõju, nagu paljud väidavad?

Yana Toom: Saan aru, et küsimus on mulle, sest teised selle väitega ei nõustu. Ollakse objektiivsed ja toredad. Tegelikult on see palju sügavam asi. Mis on kohaliku venelase identiteet. Tahaks olla Eesti venelane, aga tahes tahtmata on Venemaa suur osa sellest hingeruumist või kultuuriruumist või millest iganes. Ja kui sa loed neid sõimavaid pealkirju ja vaatad neid pilte, siis tunned end puudutatuna. Asi pole üldse selles, kas sulle meeldib see režiim või mitte. See on emotsionaalselt aru saada.

Tiina Kaukvere: Aga mis see lahendus oleks? Et hakkame kajastama, mida Putin hästi teeb Venemaal? Vene meedia erinebki täiesti Eesti meediast.

Olesja Lagašina: Ei ole täiesti teine. Ka meid süüdistatakse, et oleme ebaobjektiivsed. Viimane kord, kui meil tekkis konflikt lugejatega … Tead, millal? Eelmisel (üle-eelmisel – toim) nädalal meenutasime Vene-Gruusia sõja kümnendat aastapäeva. Ja minu kolleeg küsitles oma grusiinidest kursusekaaslasi, kes rääkisid oma kogemusest. Ta pani nende sõnu eetrisse. Kohe saime väga negatiivset tagasisidet, et see ei ole õige ja te valetate kogu aeg ning olete russofoobid.

Tiina Kaukvere: Olesja, kas sa oleks sellepärast selle tegemata jätnud ajakirjanikuna?

Olesja Lagašina: Ei. Aga tead, ma hakkasin mõtlema, sellest, et tegelikult see lugu, mida oleme avaldanud, meenutas mulle väga ühte tuttavat serblast, kellega koos Krakówi ülikoolis õppisime. Tema sõjamälestused olid täpselt samasugused. Aga näiteks kui järgmine aasta on 20 aastat Belgradi pommitamisest, ma ei ole sugugi kindel, et hakkame seda nii kriitiliselt kajastama kui Gruusia sõja puhul.

Georgi Beltadze: Mul on küsimus Yana Toomile. Ma saan aru, te olete puudutatud sellest, kuidas Postimehes kajastame Venemaad. Ehk siis sõnum on see, et peaksime olema diplomaatilisemad? Aga kas me oleme diplomaatilised näiteks pedofiilide kajastamisel? Ei ole ju.

Yana Toom: Ma ei räägi diplomaatiast, ma räägin tasakaalust.

Olesja Lagašina : Diplomaatiast räägime hiljem.

Yana Toom: Minu palve teile on see, et see ei ole teil missioon, see on töö. Ja kui midagi juhtumisi läheb hästi, kirjutage ka sellest.

Georgi Beltadze: Aga see on ju teie isiklik arvamus…

Anton Aleksejev: Aga mis näiteks läheb hästi?

Yana Toom: Vabandust, ma vastan Tiinale, et kas peate kajastama, kuidas läheb Putinil hästi. Ei pea, jumala eest, seda teevad teie eest suurepäraselt Vene kanalid, mis siin on.

Tiina Kaukvere: Me kajastame seda, kuidas Eesti venelastel läheb hästi. Me oleme Eesti meedia ja ei jõua kajastada kõigi maailma riikide...

Anton Aleksejev: Okei, mina suudan küll. Mina elan Moskvas, ma olen moskvalane, olen Moskvas sündinud. Yana Igorevna, mis on Venemaal hästi, mida ma ei ole kajastanud? Tooge mulle näide. Seal oli Solovjovi show. Te olete Venemaal peaaegu sama tihti kui mina. Mida ma ei ole märganud? Mida on vaja kajastada? Mis läheb seal siis nii hästi, mida ma hea meelega kajastaksin.

Yana Toom: Siis kui ühel hetkel jään oma mandaadist ilma ja tulen tööle ERRi, siis õpetan, mis te tegemata jätsite. Aga küsimus ei ole selles. Küsimus on hoopis selles, kui tasakaalukas on see pilt. Mina rääkisin praegu Postimehest.

Anton Aleksejev: Nad ei ole küll tasakaalus, võrreldes ERRiga, eks?!

Yana Toom: Tegelikult see tuleb ka siit välja. Vaata veel kord. Küsimus on selles toonis, selles visuaalis, selles sõnavalikus.

Georgi Beltadze: Kas teile ei tundu, et te otsite seda, mida te tahategi näha meis. Et me oleme kurjad, mida iganes.

Tiina Kaukvere:  Te ise ei loe ju Postimeest.

Yana Toom: Muidugi ma loen Postimeest.

Tiina Kaukvere ja Georgi Beltadze koos: Te just ise ütlesite …

Yana Toom: Muidugi ma loen Postimeest. Ma loen kõike ja ma loen ka teid paraku. Ainuke asi, mida mul pole, on see, et ma teile ei maksa. Mul ei ole seda tellimust. Aga küll ma loen. Paberlehte ma loen lennukis.

Olesja Lagašina: Georgi, oletame, et on autor, kes kirjutab sulle Venemaast positiivse arvamusloo. Kas sa avaldada selle?

Georgi Beltadze: Mis mõttes positiivse? Räägime selle lahti.

Olesja Lagašina: Ükskõik.

Tiina Kaukvere: See läheb väga abstraktseks.

Anton Aleksejev: Ma toon konkreetse näite. Moskvas oli jalka MM. Super üritus. Parim kommentaar, mida ma olen lugenud pärast MMi lõppu, oli see, kas oleks võimalik, et pärast MMi kõik fännid jääks ja mendid läheksid paganama riigist ära. See oli tõesti super ja hästi organiseeritud. Totalitaarsed režiimid oskavad organiseerida massiüritusi. Kui ma kirjutan heakskiidu Venemaale, et vot, paraku olid super need neli ja pool nädalat. Kas sa seda avaldad?

Olesja Lagašina: Tegelikult on jalka MMi kajastamine hea näide sellest, et me ei suuda absoluutselt positiivses võtmes Venemaal toimuvat kajastada, sest näiteks sina ise, kui sul oli süžee Moskva jalka MMist, siis hakkasid kohe ka pensionireformist rääkima. Mul tekkis kohe küsimus, kas peame tingimata midagi negatiivset panema.

Anton Aleksejev: See oli väga konkreetne juhtum. 14. juuni oli avapäev jalka MMil. Tore ja kogu maailma, mitte ainult Venemaa tähelepanu, oli sinna pööratud, aga samal päeval Venemaa valitsus esitas seaduseelnõu riigiduumas pensioniea tõstmiseks. Küll ei pannud seda paljud eriti tähele. No väga tore poliitiline samm. Kui mina oleksin Vene valitsuses, teeksin ka samamoodi, et varjame ebapopulaarse sammu jalka MMi atmosfääri taha. Väga tark. Ja inimesed ütlesidki, et oleme kuulnud, aga tegelikult praegu see meid ei huvita. Pärast vaatame, mis nad seal valitsuses tegelikult välja mõtlesid. Aga praegu huvitab meid jalgpall. Ja mina neid mõistan. Ma arvan, et me kõik mõistame neid.

Olesja Lagašina: Samas on loomulik, et iga võim igas riigis kasutab massiüritust oma reitingu tõstmiseks ja ebameeldivuse peitmiseks. Aga vaevalt tüüpiline televaataja tahab sinu negatiivset konteksti.

Anton Aleksejev: Ma ei tea, mulle keegi ei kirjuta. Ma elan seal üksinda Moskvas. Ma ei tea, mida minu auditoorium minust ootab. Ma pean teatud lugude arvu esitama kuus ja sellega kõik piirdubki. Mida te tiblalt ootate, raisk?!

Olesja Lagašina: Tegelikult see on väga tüüpiline. Venemaad positiivses kontekstis justkui ei eksisteeri. Isegi kui hakkame vene kultuurist rääkima, siis kindlasti tekib mõjuagentide teema. Tiina, mis sa sellest teemast arvad?

Tiina Kaukvere: Tegelikult ei anna mulle rahu see üks küsimus, mida sa Georgile enne esitasid, et kas ta avaldaks positiivseid lugusid Venemaalt. Ja see on nii abstraktne. Mida positiivne tähendab? Ma küsiks, kas sa oled kunagi jätnud avaldamata lugu, sest see on Venemaast?

Georgi Beltadze: Kui see on minu käe alt läbi tulnud, siis küll mitte.

Olesja Lagašina: Kui mina kirjutan midagi, kas avaldad?

Georgi Beltadze: Minu teada ma olen ikka midagi avaldanud sinu sulest.

Olesja Lagašina: Paar aastat tagasi...

Tiina Kaukvere: Kas sa pakud seda Eesti Postimehele?

Olesja Lagašina: Muidugi pakun.

Yana Toom: Ma teen ka vist ühe katse, siis vaatame. Kui räägime jalka MMist, siis mul on tooli all veel üks karu, ma ei hakka seda välja tirima, ja see karu istub jällegi verelombis ja poleerib jalka MMi karikat. Ja allkiri on umbes see, et ahah, mingit sigadust ei ole see nädal juhtunud, kuna on muid tegemisi, poleerib karikat.

Olesja Lagašina: Kui juba hakkasime siin rääkima mõjuagentidest. Mis te arvate, kust sellised teemad tekivad? Miks me ei saa lihtsalt kultuurist kirjutada? Georgi?

Georgi Beltadze: See on sama nagu küsida 30ndatel, 40ndatel, et kirjutame, kui korras on Saksa Autobahnid või milliseid šlaagreid laulavad Helgad ja Adolfid. Kontekst on vale. Sul on lihtsalt selle riigiga nii palju negatiivset fooni, et on võimatu kultuuriuudistega midagi positiivset luua.

Olesja Lagašina: Yana.

Yana Toom: See oli väga hea. Et ühe Eesti suurema lehe arvamustoimetaja ütleb, et me oleme samas kontekstis nagu 30ndate lõpus. See on ikka kõva sõna.

Georgi Beltadze: Sama kõva sõna nagu eurosaadik, kes esindab mitte ainult oma elektoraati, vaid ka kõiki Eesti kodanikke, lihtsalt bläkib, kirjutab kräppi, tellib imelikke uuringuid. Ja siis viimane uuring vaidleb talle endale vastu. Kus see loogika on?

Yana Toom: See, et kellegi uuring vaidleb vastu, on hea. See näitab, et inimene pole kinni oma stereotüüpides, vaid üritab oma mõtteid, kas ümber lükata või leida nendele tõestust.

Georgi Beltadze: Te tegelete järjekindlalt eestikeelse meedia mustamisega. Punkt. Siin ei ole midagi öelda.

Yana Toom: Ei. Siin on, mida öelda. Ma tahan proof'i, nagu öeldakse. Kus, millal? Ma ootan linkide nimekirja.

Georgi Beltadze: Just praegu siin laval ründate Postimeest, Postimehe karikaturisti, et ta teeb selliseid karikatuure.

Yana Toom: Kas ma ise need joonistasin?

Georgi Beltadze: Te ründate.

Yana Toom: Kas ma pean kiitma seda?

Georgi Beltadze: Te ei pea kiitma...

Yana Toom: Kuule, see peerutav karu. Ma väga vabandan, te siin suutsite 27 aastaga õpetada meile eesti keele selgeks.

Olesja Lagašina: Karikatuurid peavadki olema teravad, eks?

Yana Toom: Mida kuradit... See pole terav, ma väga vabandan.

Georgi Beltadze (Yana Toomile): Esiteks, ma olen grusiin, mitte eestlane, teeme selle selgeks.

Olesja Lagašina: Kas karikatuurid peavad meeldima?

Yana Toom: Asi ei ole, kas peab meeldima. Küsimus oli, kas olete tasakaalustatud. Mina väidan, et ei ole.

Tiina Kaukvere: Tegelikult me võiksimegi siia jääda vaidlema ja kasutada väga mahlakat keelt ja kõigil on väga lõbus. Üks ütleb, et me pole objektiivsed ja teine, et oleme. Ma tahaks küsida, mis selle kõige eesmärk on. Kas see, et oleme siin tülis omavahel? Kas see on debati eesmärk? Nagu enne ütlesin, mul on täiesti suva, milline on Venemaa kuvand. See pole minu mure ja ma ei pea ajakirjanikuna kellegi kuvandi pärast muretsema. Vastupidi, kui ma seda teeks, siis oleks see ohtlik. Ma ei muretse, milline on USA kuvand. Me peksame Trumpi samamoodi nagu Putinit. Kui kriitikaks on alust, siis peame seda tegema. Küsimus on, kuidas Eesti vene kogukonda panna lugema Eesti meediat. Minu arust selle probleemi lahendus võiks olla see, et peaksime neist inimestest kirjutama. Ma ei tea, millal teie viimati käisite Jõhvis või Narvas.

Yana Toom: Paari nädala jooksul sõidame sinna.

Tiina Kaukvere: Tegelikult võiks meil kogu aeg olla seal korrespondent. Inimesed, kes kajastavad nende probleeme, nende teemasid. See paneb neid lugema Eesti meediat, mitte see, kui hakkame grammi võrra rohkem kirjutama kultuurist.

Yana Toom: Ma olen sellega igati nõus, aga selle paneeli teema on Venemaa kuvand, mitte Eesti venelase kuvand.

Tiina Kaukvere: Aga miks on eestlastele Venemaa kuvand oluline?

Yana Toom: Ma väga vabandan, aga selle teemapüstituse... mina seda välja ei mõelnud.

Tiina Kaukvere: Aga miks teie jaoks on Venemaa kuvand oluline?

Yana Toom: Minu jaoks ei ole oluline Venemaa kuvand Eesti meedias. Minu jaoks on oluline see, et kui te tahate selle auditooriumi usaldust, siis peab teil olema minimaalne kultuurse kommunikatsiooni oskus. Mulle tundub, et ei ole.

Georgi Beltadze: See on ainult teie ja teie elektoraadi arvamus.

Yana Toom: Jah, see on minu arvamus, aga te tahate ju minu usaldust.

Olesja Lagašina: Kahjuks ei ole see ainult Yana Toomi arvamus.

Anton Aleksejev: Ma saan aru, et kellelegi ei ole huvitav ega tähtis Venemaa kuvand Eesti meedias, kuid just sellele on pühendatud see paneel.

Olesja Lagašina: Just selle tõttu kõik kogunesidki siia.

Tiina Kaukvere: See ei ole tegelikult teema, mille üle võiks lõpmatult lõõpida ja lihtsalt öelda, et üks on loll, sest arvab nii ja sina oled ise loll. Sel paneelil on ka tegelikult laiem eesmärk ja see ei ole, et lahendame siin kõik ära, aga võiksime vähemalt mõelda, et me ei saa seda Narva venelast Eesti meediat lugema. Ükskõik, mida me ka teeks või mida kirjutaks Putini Venemaast teisiti, kui seda praegu teeme. Peame kirjutama sellest inimesest, kes seal elab. Siis ta hakkab tarbima Eesti meediat ja mõistma seda.

Anton Aleksejev: Tead mis, sa tõesti eksid. Kui kasutame väljendit «Putini Venemaa», siis mõeleme, et Venemaa tõesti kuulub Putinile. Venemaa ei kuulu tegelikult kellelegi. Ta kuulub sama hästi Nemtsovile, isegi pärast tema surma. Ta kuulub ka Štšetšinile, Hodorkovskile, Šoigule... See ei ole Putini Venemaa. Putini režiim on küll olemas ja ta mõjutab ja tal on mõjuagendid. Mõned on isegi praegu siin laval... Ei, ma rääkisin endast. Aga ärgem ülistagem. Jaa, mõnikord on üsna asjakohane öelda, et Putini Venemaa... kasvõi... Ameerika inspektoreid oma keemiabaasile küll ei lase. Need viimased sanktsioonid. See on tõesti Putini Venemaa. Aga on ka teistsugune Venemaa. Aga asi on selles... Vahepeal mulle tundub, et pean rohkem kajastama teisitimõtlejaid, aga probleem on selles, et ma ise heidan endale ette. Võib-olla asi on selles, et pean esitama objektiivset pilti. Selleks, et olla objektiivne, on vaja nagu anonüümsetel joodikutel. Et esimene samm on probleemi tunnistamine. Et tunnistame, et Putin sai viimastel valimistel üle 70 protsendi häältest. Ütleme, et see oli aus. Ei hakka vaidlema, kas oli midagi juurde joonistatud. See on nii, et venelased arvavad oma enamuses, et Krimm on nende oma, et Ukrainas on fašistid, et Süürias võitleme terrorismi vastu, et Putin on jumal või vähemalt väga hea juht, nagu Stalin, aga pehmem ja samal ajal tugevam. Ei tea, kuidas see olla võib, aga nii võib. Minu eksabikaasa näiteks nii arvabki. Põhimõtteliselt kui me tunnistame, et nii see ongi, siis selles ongi tõe moment, millest saab kuhugi edasi liikuda. Sellepärast nii vähe ongi minu lugudes Putini-vastaseid inimesi, sest neist ei sõltu kahjuks midagi. Tuletan meelde, et kunagi Jaltas aastal 1945, kui oli Churchilli, Stalini ja Roosevelti kohtumine, siis oli mõte, et Churchill palus, et äkki teie, härra Stalin, saate midagi teha katoliiklaste jaoks, sest paavst palus. Stalin vastas, kui palju diviise paavstil on. Ütleme nii, et Vene opositsioonil diviise pole, vähemalt hetkel. Räägime sellest, mis saab meid mõjutada.

Olesja Lagašina: Tahtsite midagi öelda selle kohta?

Yana Toom: Minul selle kohta? Ma ei oska Antoni kööki sisse vaadata, aga see, mida Tiina rääkis, paneb mõtlema. Meil pole enam ühtegi venekeelset paberlehte, ühtegi päevalehte ei ole. Meil on üks venekeelne nädalaleht, mille omanikuks on tegelikult üks Venemaa kontsern, sama, millele kuulub PBK. Nüüd räägime sellest, kuidas teeme nii, et venelased hakkaksid lugema Eesti lehti. Esiteks, mis keeles nad seda peaksid tegema. Teiseks, mis ressurssidega te peate seda tegema. Ma ei tea, mitu inimest Olesja toimetuses on ja mis palgad seda on.

Olesja Lagašina: 12

Yana Toom: ...aga võtan mürki, et nad töötavad seal 24/7 ja on sunnitud kirjutama igast asjast iga kell.

Tiina Kaukvere: Kes sunnib ajakirjanikku?

Anton Aleksejev: Võtke mürki.

Yana Toom: Ma arvan, et sunnib eelarve. Olen ka töötanud vene toimetustes. Tean, et Eesti on alati number üks. See on ükskõik kuskohas, ükskõik millise omaniku juures. Eesti toimetus on püha lehm ja venelased kuidagi seal...

Olesja Lagašina: Tegelikult on omaette probleem, me teame, kuidas Sputnik tegutseb. Nad kajastavad kohalikke üritusi, mis on venelastele suunatud, ja neil on rohkem ressursse kui venekeelsel Postimehel. See on muidugi probleem. Okei, meil on nüüd ka venekeelne telekanal, aga sellega ei ole kõik hästi, nagu me teame.

Yana Toom: Siin ongi alternatiiv: hakake lugema eesti lehti.

Olesja Lagašina: Absoluutselt, aga probleem on minu arust selles, et meie sisu ei kõneta venekeelset lugejat.

Tiina Kaukvere: Ei kõnetanud ka siis, kui see oli paberkujul, sest me tõlkisime Eesti ajakirjanike lugusid vene keelde.

Yana Toom: See on järgmine küsimus, mida me ei lahenda siin paneelis ja millega teil teie vanuse puhul pole midagi pistmist. Aga kui me hävitame ühes keeles hariduse ära, siis ärme pärast laiuta käsi, kes hakkavad neid inimesi kõnetama. Ma ju tean väga hästi, et tulevad noored reporterid tööle, kes ei suuda kahte sõna vene keeles kokku panna.

Olesja Lagašina: See on hoopis teine probleem tegelikult. Räägime pigem siiski Venemaast ja Venemaa kuvandist. Kui ütlesin, et sisu ei kõneta, siis muuhulgas see puudutab seda, kuidas kajastame Venemaaga seonduvat. Georgi, sa tahtsid öelda midagi.

Georgi Beltadze: Kas ma saan õigesti aru, et vene ajalehtede kadumises on süüdi see, et meediaväljaanded kuuluvad eestikeelsetele omanikele, kelle huvi ei ole vene keelt edendada?

Yana Toom: Esiteks, nad ei kuulu eestikeelsetele omanikele. Nad kuuluvad eranditult vist välismaalastele. Kui me ei võta Hans H. Luike arvesse. Ei vasta tõele, et need kuuluvad eestlastele.

Georgi Beltadze: Kellele Eesti Meedia kuulub?

Yana Toom: Oodake, see pole tähtis. See on eraäri ja te ei peagi tegelema...

Georgi Beltadze: See on demagoogia, mis te praegu räägite siin. Ma ütlen, et Eesti Meedia kuulub eestlasest omanikule. Kuis ta välismaalane on?

Yana Toom: Okei, las ta kuulub. Vahet ei ole. Me praegu takerdume väiksesse detaili.

Georgi Beltadze: Te kui poliitik peaksite ikkagi osav olema sõnade valikul.

Yana Toom: Te olete minust osavam. Tore. Jäägem ikkagi selle juurde, et meedia on eraäri ja ühelgi ärimehel pole huvi tegeleda heategevuse korras mingi meedia väljaandmisega.

Anton Aleksejev: Igaks juhuks: ERR pole mingi eraäri.

Yana Toom: Ma veel ei vastanud. Ma üritan vastata. Kas teie olete selles süüdi? Ei, Eesti meedia ei ole süüdi, aga see on probleem, vaatamata sellele, et teie süüdi ei ole.

Georgi Beltadze: Ma tahan nüüd küsida, miks venekeelne kogukond ise ei tee midagi, et ilmuks venekeelne paberleht?

Yana Toom: See on jälle probleem, aga siin ongi see, et te ei pane neid lugema Eesti lehti, kui te neid lehti... Kui te niimoodi nendes lehtedes ei suuda arvestada selle auditooriumi omapära.

Anton Aleksejev: Mis on selle auditooriumi omapära? Ma ei saa aru.

Tiina Kaukvere: Just tahtsin sama küsida.

Anton Aleksejev: See, et nad eesti keelt ei oska? Või see tähendab 9. maid või ta armastab Putinit.

Olesja Lagašina: Vene auditoorium oskab keelt, aga kui hakkab näiteks Propastopi lugema...

Anton Aleksejev: Mis see on?

Yana Toom: Mis on Propastop? Propastop on...

Olesja Lagašina: ...propaganda

Anton Aleksejev: Küüditamine on küüditamine, kurat võtaks, eks?

Yana Toom: Kui me teeme näo, et mõni tegelane, kes kaks aastat tagasi saabus Eestisse, on arvamusliider... Selle võivad alla neelata eestlased, kes loevad lehte. Aga seda ei neela alla kohalik venelane.

Tiina Kaukvere: Venelaste mass Eestis ei ole üks homogeenne mass, ei ole üks grupp, kes tahavad ühte. Seal on väga palju väga erinevaid inimesi. Kindlasti kui tuleks ka üks Vene väljaanne, kes kirjutaks... PBKd ei vaata kindlasti kõik Eesti venelased.

Olesja Lagašina: Mina näiteks ei vaata.

Yana Toom: Ja mida see tõestab?

Olesja Lagašina: Ei tõesta midagi.

Tiina Kaukvere: See tõestab, et meil ei ole sellist vastandumist, et on eestlane ja venelane. Saan aru, et teie jaoks oleks kasulik, kui nii oleks.

Olesja Lagašina: Probleem on selles, et tahame endale vene lugejat ja vene kogukonda. Nii eestlased kui venelased. Me tahame, et meie info liiguks. Aga kui me liiga palju kirjutame mõne inimese arvates liiga palju igasugustest Propastopidest, siis vene inimene otsustab, et ei hakka seda lugema ja lähebki Sputnikut lugema.

Anton Aleksejev: Te räägite kogu aeg Propastopist. Ma ei ole kunagi seda lugenud.

Olesja Lagašina: Loe Postimeest.

Georgi Beltadze: Kas idee oleks siis konkureerida Venemaa enda väljaannetega, et teha üks ühele sama sisu?

Olesja Lagašina: Idee on selles, et näidata vene inimestele, et kallid kaasmaalased, te olete meile ka tähtsad, me kirjutame teie jaoks midagi, me ei taha teid solvata, me ei kirjuta Venemaast alati ainult negatiivses võtmes, me ei näe teis vaenlast.

Tiina Kaukvere: Aga need on ju kaks täiesti erinevat asja. Ka mina isiklikult ajakirjanikutööd tehes iga päev mõtlen sellele. Ma ei mõtle, et see lugu on nüüd venelastele ja see on eestlastele. Miks ma peaks nii mõtlema. Ma kirjutan Eestimaale neid lugusid ja selline mõtteviis ei mõjuta seda venelast, kes ei taha neid artikleid lugeda.

Anton Aleksejev: Mulle tundub, et Yana Igorevna ja mina oleme siin ainsad, kes oma lood või postitused kirjutame absoluutselt identselt nii eesti kui ka vene keeles. Minu lood näiteks on samad... Samad sünkrod, samad inimesed, sama lugu. Siin ei ole midagi. Ja ma ei tea, kas tõesti mõtled, kuidas võtavad vastu seda eestlased või venelased. Info on niisugune ja mis minust veel keegi võiks oodata.

Yana Toom: Minu puhul see päris nii ei ole. Mul on identsed tekstid, aga ma ei jaga infot. Vahel jagan infot, vahel oma arvamust. Mul on see põhimõte, et tõesti räägin sama juttu kõigis keeltes, mida valdan. Aga ma tahaks Tiina käest küsida. Mina sain aru, kui mind siia kutsuti, et me räägime sellest, kas selline Venemaa kuvand Eesti meedias on probleem kohalikele venelastele või ei ole. Ja kas teil on üldse vaja aru saada, kas on probleem või ei ole.

Anton Aleksejev: Ei, me Yana Igorevna....

Yana Toom: Ole vait korra. Vabandust. Nüüd saan aru, et mina olen siin siis selline pehme jõud või mis iganes mõjuagent, kes seisab Venemaa kuvandi puhastamise eest ja teie nagu pühas vihas ründate, et mis sa Toom siin teed oma Kremli rahaga. Ma võin teid ka mitte lugeda. See pole probleem. Kas teie jaoks on küsimus, miks kohalik venelane teid ei usalda või ei ole? Ja kui on küsimus, siis võiksime maha rahuneda ja minna sellega edasi. Kui see pole probleem, siis lihtsalt läheme sõbralikult laiali ja kogu moos.

Tiina Kaukvere: Ma olen sellega nõus, et selle teema emotsionaalsus on täiesti ebavajalik. Seda on võib-olla tore kuulata ja kaasa naerda, aga tegelikult see on väga keeruline teema. Minul isiklikult ei ole õrna aimugi, kuidas me lahendame eestlaste ja venelaste küsimuse, aga ma seda ütlen küll, et kui teie viitate, et venelane ei loe Postimeest, siis mina ei julgeks küll nii kategooriliselt väita.

Olesja Lagašina: Loeb küll, aga sageli solvub. Küsimus on selles, kas meie meedia võiks olla diplomaatilisem.

Tiina Kaukvere: Kindlasti mitte. Meedia ei saa olla diplomaatiline. Diplomaatiaga tegelevad teised inimesed. Kui ma peaks hakkama mõtlema, siis peaks mõtlema, et äkki olen diplomaatilisem ka Keskerakonna suhtes, võib-olla olen diplomaatilisem USA valitsuse suhtes. See on täiesti vastukäiv minu igapäevasele tööle.

Olesja Lagašina: Ma osaliselt olen sinuga nõus. Me kindlasti ei tohi tolereerida selliseid asju nagu õiguslikud rikkumised Venemaal. Ma tahaks Yana Toomilt küsida, kuidas te ise suhtute, kui loete Vene meediast selle kohta, et ainult selle aasta jooksul Venemaa vanglates piinati surnuks juba kuus inimest ja 50 on kannatanud. Sellest peame ka kirjutama. Tegelikult see on osa sellest negatiivsest Venemaa kuvandist. Kas me peame sellest kirjutama või on see pigem nende siseasi?

Yana Toom: Kirjutama peab igast informatsioonist, mis on tähtis ja mis vastab tõele, aga seesama karu ja MMi näide. Kui ei ole halba uudist, ära leiuta seda. Ole päev vait. Ja mis puudutab me piinamisi, siis ma kirjutasin ka alla resolutsioonile Euroopa Parlamendis, kus mõistsime selle hukka. Iseenesestmõistetav, et teen seda. Aga see ei tähenda, et iga jumala päev peab. Nagu tõin alguses näite, et seitse päeva nädalas seitse päeva sõimu Venemaa suunas. Milleks? Ja nendest kolm olid lihtsalt suusoojaks, midagi nagu ei juhtunud. Võtke paus.

Tiina Kaukvere: Äkki te lihtsalt toote uuesti välja need kolm, mis teid niivõrd häirisid, mida Eesti meedia ei tohiks kindlasti kajastada. Siis saaks lihtsalt aru.

Yana Toom: Ma ei räägi, et midagi ei tohiks kajastada.

Tiina Kaukvere: Tohutult raske on selliste abstraktsete näidetega vaielda.

Yana Toom: Need ei ole abstraktsed. Ma just loetlesin, et on selline tore asi, millest ma ise ka aru ei saa. See on teie otsus ja olete vist ainus leht...

Tiina Kaukvere: Me kajastame ka Yana Toomi arvamuslugusid. Võib-olla mõni ütleb, et need on liiga emotsionaalsed ja vastanduvad eesti kogukonnale. Ma olen nõus, et sellel teemal võib-olla võiks mõlemad pooled emotsioone natuke vähemaks võtta, aga ma ei arva, et me kuidagi kogu aeg ühte auku peksame.

Yana Toom: Siin oligi küsimus, kes kuidas arvab. Oli väga selge näide: seitse päeva seitse lugu. Kaua ma seda kordan? Kui ma võtaksin kuu, siis saaksin kokku 26.

Tiina Kaukvere: Samas Venemaa on meie naaberriik ja...

Yana Toom: Meil on ka Läti ja Soome juhtumisi.

Olesja Lagašina: Georgi, kas me peame olema diplomaatilisemad? Kas on kohta diplomaatiale?

Georgi Beltadze: Ei, me peame ikkagi kajastama nii, nagu oleme kogu aeg seda teinud.

Ma lihtsalt selgitan vaatajaskonnale, miks siin need seitse või mitu päeva järjest need lood ilmusid. Need on enamjaolt lehelood olnud. Ei saa kümme samasugust lugu panna ühele küljele. Veebis saab seda tõesti nii välja mängida, aga lehes on vaja kogu aeg ette planeerida, ja need on järelkaja. Siin ei ole mingit sihilikku propagandat, et me vihkame Venemaad, et vihkame venelasi. See on bullshit.

Olesja Lagašina: Mis sa arvad, äkki Vene telekanalitel on samad probleemid, kui neil iga päev on otse-eetris Ukraina teema. See võiks tähendada muuhulgas, et see tõstab reitingut. Äkki ka see ei ole propaganda?

Georgi Beltadze: Et kui iga päev kajastada Ukrainat?

Yana Toom: Järelkaja...

Georgi Beltadze: Mul on oma arusaam Venemaa meediast. Minu hinnangul seal ei ole eriti ajakirjandust. Nii et minu jaoks liigutub see propagandaks.

Olesja Lagašina: Pean tunnistama, et sageli tehnilised tingimused dikteerivad teemavalikut. See on kahjuks paratamatu.

Tiina Kaukvere: Mis see tähendab?

Olesja Lagašina: See tähendab, et tahame reitingut. Negatiivne uudis müüb ja konfliktne teema müüb ka. Kui näiteks eestikeelses Postimehes müüb alati Venemaa teema negatiivses kontekstis, siis hakkame seda iga päev avaldama.

Tiina Kaukvere: See on minu jaoks müüt ajakirjandusest. Mul on kahju, et ajakirjanikud seda ka ise levitavad. Päris ausalt mind isiklikult teemade valikul see, kui palju midagi klikib, üldse ei sega. Ja ma ei saa aru, kas ma võib-olla oskan paremini kirjutada siis või. Ma ei pea neid lugusid kuidagi üles kruttima. Ma lihtsalt kirjutan inimesi huvitavad lood nendest endast. Ma ütlen sellepärast, et me võiks kirjutada lugusid Jõhvist, olemuslugusid Narvast ja inimesi väga huvitab see. Seal ei pea olema mingit suurt draamat. Me võime kirjutada, miks kuskil sooja vett ei ole, mingisugune tädi kuskil selgitab, mis probleemid tal on. Inimesi väga huvitab see.

Anton Aleksejev: Vot miks just venelastel sooja vett ei ole?

Tiina Kaukvere: Kindlasti ei ole eestlastel ka sooja vett.

Anton Aleksejev: Meil Moskvas ka ei ole.

Olesja Lagašina: Arvad, et ei ole paratamatus, et me müüme ainult negatiivseid uudiseid?

Anton Aleksejev: Putin on süüdi.

Tiina Kaukvere: Ma arvan, et see on lihtsama vastupanu teed minek. Kõige lihtsam on võtta see negatiivne uudis, panna Putini pilt sinna juurde ja muidugi see müüb ja kõik te loete seda uudist. Aga kui viitsiks natukenegi mõelda ja isegi inimestega päriselt rääkida, mitte refereerida välismaa väljaandeid pidevalt, siis leiab, et tegelikult müüb ka muu asi. Inimeste lood müüvad.

Yana Toom: Tohib küsida? Te näete seda kööki seestpoolt. Georgi kindlasti teab. Kas tõesti see kogub rohkem klikke?

Georgi Beltadze: Kord nii, kord naa. Paljas Putin vahepeal ei too klikke.

Olesja Lagašina: Oleneb, kui kõrgele sa paned selle.

Georgi Beltadze: Ei, isegi siis, kui ta on täitsa kõrgel. Ikkagi pealkiri loeb, sisu loeb. Pilt on sekundaarne.

Tiina Kaukvere: Eesti meediat ei saa selles süüdistada, et me kirjutame oma naabrist, kes on meie kõige suurem julgeolekuoht.

Olesja Lagašina: See ei ole meie väljamõeldis, et me pole väga tasakaalustatud. Meie auditoorium saadab meile signaale, et midagi on siiski valesti.

Tiina Kaukvere: Mis on siis valesti?

Olesja Lagašina: Ma ütlengi, et see Venemaa kuvand Eesti meedias häirib vene inimest. Ta läheb mujale.

Anton Aleksejev: Ja nemad klikivad vähem.

Olesja Lagašina: Muuhulgas

Anton Aleksejev: No vot, näed, Yana Toomil ongi õigus, et meedia on äri ja selles mõttes ERR, mis on sõltumatu meediaorganisatioon, sorry...

Olesja Lagašina: Mulle tundub, et me ei taha kuulata seda auditooriumit ja ta läheb Facebooki, Sputnikusse ja kõik see, mida kirjutame ei jõua...

Tiina Kaukvere: Ma ei usu, et Sputnikul väga palju lugejaid Eestis on.

Olesja Lagašina: Ei ole, aga levitavad hästi palju infot ka Facebookis.

Tiina Kaukvere: Kahtlemata üleöö me ei saa mingit meeletut massi Rus.Postimehe taha. Selleks on vaja strateegiat ja inimesi kaasata, nendega rääkida.

Olesja Lagašina: Aga kuidas neid kaasata, kui see sisu, mida pakume, ei kõneta, kui see sisu tundub neile agressiivne.

Yana Toom: Ma toon näite. Ma ei tea, kas loete Medusat. Medusa.eu. See oli sama, mis Lenta.ru, aga Galina Dimtšeko lasti lahti, ta kolis Riiga, tegi Medusa. See on suurepärane ressurss, kus pole ühtegi head sõna Venemaa kohta. Ta ei riiva mitte kedagi, sest ta on lihtsalt viisakas. Ta on faktipõhine, viisakas ja seal ei ole seda hinnangulist sõimusõna iga lause tagant.

Georgi Beltadze: Kus need sõimusõnad on?

Yana Toom: No ma hakkan praegu otsima? Ma tõesti leian.

Georgi Beltadze: Kas me oleme kasutanud oma lugudes «tibla», «kuradi venelane»? Me ei ole kasutanud. See ju läheb üle piiri.

Yana Toom: Sõimusõna definitsioon on meil natuke erinev.

Olesja Lagašina: Isegi ETV eetris ropendatakse vene keeles.

Yana Toom: See on ETV. Mida seal ütleb Peeter I, me kõik ka teame. Lihtsalt asi on selles, et ta on teistsugune.

Anton Aleksejev: Ni****ja.

Tiina Kaukvere: Sellega olen nõus, et teatud publitsistide arvamuslugusid võib-olla ei peaks panema venekeelsesse meediasse, isegi kui eestikeelses meedias Eesti meedia tarbijad hindavad neid. Lihtsalt sellepärast, et need on kohati liiga emotsionaalsed ja kui tahad inimest kuidagi veenda või tõesti tema usaldust võita, siis ei pea talle pauku näkku lihtsalt lööma. Saab ka palju peenetundelisemalt teha. Ta ei õpi sellest nagunii midagi. Ta ei saa sellest midagi.

Olseja Lagašina: Kas me pigem saame probleemist aru või pigem lõhestame ühiskonda ja jätkame samas vaimus edasi? See on küsimus kõigile.

Tiina Kaukvere: Mina saan. Ma ei tea, kas Yana Toom saab.

Yana Toom: Mina õnneks ei ole enam ajakirjanik.

Tiina Kaukvere: Selleks ei peagi ajakirjanik olema. Arvan, et see on iga Eesti inimese nii-öelda huvi.

Yana Toom: Küsimus oli vist suunatud minule. Kui mulle öeldakse, kas ma jätkan ühiskonna lõhestamist, siis väidan, et ma pole seda kunagi teinud. Ma üritan, olles inimene, kes igapäevases elus enam-vähem vabalt lülitab eesti või vene keelele, olla kuskil piiri peal. See alati hästi ei õnnestu, aga ma vähemalt räägin sama juttu igas keeles, mis on omaette väärtus Eesti poliitikas. Nii on. See jutt paljudele ei meeldi ja ma olen võib-olla vahel liiga emotsionaalne. Ma võtsin riigikogus kunagi koolitust, sest mulle öeldi, et kui lähed pulti, siis kõik ehmatavad ära, sest sa lehvitad käega ja karjud. Ma üritasin vaadata alla ja lugeda paberilt, aga see emotsionaalsus ikka lööb välja. Aga samas ma usun, et kui meil oleks rohkem neid arutelusid, siis leiaksime selle ühise keele paremini. Ma näen, et Georgi praegu sügeleb, kui ta mind kuulab, sest ma olen niivõrd ebameeldiv inimene. Aga võib-olla see läheb mööda.

Tiina Kaukvere: Teil on mugav näidata, et olete ebameeldiv, justkui luues mingisuguse, tegelikult seal ei ole sellist reaktsiooni. Minu arust peaks ka neid arutelusid rohkem tegema. Neid on nii raske teha, sest need lähevad nii emotsionaalseks. Neid tuleb teha nii, et sellest ei sünniks suuremat kahju. Ma ei tea, kas meie arutelust sündis kahju või kasu.

Yana Toom: Kahju ei sündinud kindlasti.

Olesja Lagašina: Ma arvan, et nüüd on õige aeg küsimuste jaoks.

Küsimus publikust: Tervist, minu nimi on Indrek. Ma olen Antoni kolleeg. Ma mõtlen, et kas see laiem probleem ei ole lihtsalt see, mis on ükskõik millise teise riigi kajastamisega. Et need uudised, mis jõuavad meediasse, mis üldjuhul ei ole meie originaaluudised, ongi sellest, et midagi on kuskil valesti läinud. Ehk siis me räägime Suurbritanniast eelkõige sellepärast, et Brexit on mis iganes, räägime USAst, sest see, mida Trump teeb, on ajalooliselt veider. Ja kõik muu välismaailma kajastus on samamoodi. Kas probleem ei ole rohkem selles, et me kajastame välismaailma, siis kui midagi seal sitasti läheb, selle asemel, et näha, et Eesti meedia on kuidagi Venemaa vastu suunatud ja ei oska seda positiivselt näha?

Yana Toom: Ma tegelikult kuulun Euroopa Parlamendis sellesse gruppi, meid on seal 67, mis on traditsioonilised vähemused ehk rahvuse ja keele vähemused, mis elavad pikka aega teatud territooriumil. Ja probleem on igal pool Euroopa Liidus üks ja sama. See vähemus, olgu need ungarlased Rumeenias, rumeenlased Ungaris, sakslased Tšehhis jne, nad alati on tajutavad kui ohu allikas, kui mingisugune risk. Ja kui nende ajalooline kodumaa saab samuti selle märgi juurde, siis see risk tõuseb mitmekordselt. See on täpselt see, mis juhtub kohalike venelastega. Me oleme selline... mitte päris võõrkeha, aga kogukond, mida on vaja integreerida, meile vaadatakse altkulmu.

Tiina Kaukvere: Keda teid?

Yana Toom: Ma räägin praegu kohalikest venelastest. Nii on. Me oleme muidugi seotud – kes rohkem, kes vähem – Venemaaga ja Venemaa kuvandiga. Ja siit tulebki see hirm. Kui inimene, kes tunnetab ennast nagu vene kogukonna liikmena ja samas ta annab endale aru, et ta oli niigi juba mingisugune võõrkeha ja nüüd pluss Venemaa kuvand, see verine Putin, see kõik, muidugi see teeb teda haavatumaks ja palju tundlikumaks. See on arusaadav.

Olesja Lagašina: Anton, tahtsid midagi öelda?

Anton Aleksejev: Jaa. Vene kogukonnast. Minu vanaema oli Narvast pärit, sündis seal enne revolutsiooni ehk enne Eesti Vabariiki. Mina olen seega sünnijärgne Eesti kodanik. Asi on selles, et pärast sõda juhtus nii, et kogu see vana vene kogukond on täiesti asendatud uue kogukonnaga. Need venelased, kes siin elavad, tulid siia pärast sõda. Neid sünnijärgseid Eesti kodanikke venelaste seas on umbes kümme protsenti. Nende hulka kuulun ka näiteks mina. Ma ei kujuta ette, et minu baabuškal Nina Semjonovna Aleksejevnal oleks huvitatud, mida tema eesti naabrid arvavad Brežnevist või Stalinist. Tema jaoks Brežnev ja Stalin olid sama võõrad ja vaenlased nagu tema eesti naabrid. Aga nüüd kuuleme, et meil on sellised venelased siin, nad on nii tundlikud, et nende jaoks Venemaa ja Putin ja Puškin on kurat sama asi, et peame pidama neist lugu, nende tunnetest. Kuidas Kersna ütles? Mida tal ütles see suur Peeter. Vot ma ütleks samamoodi. Palun austage, Yana Igorevna, teil on õigus, ma mõistan neid inimesi, aga ma absoluutselt ei jaga nende seisukohti. Ja mina ei kavatse muretseda nende tunnete pärast. Kui kedagi mingi info häirib, ära kuula. Teleka võib iga hetk välja lülitada, interneti võib kinni panna. Sorry, aga arvestada sellega, et osa venelastest Eestis kas armastavad või on neil mingeid tundeid Vene võimu vastu, sest nad ei oska jagada Puškinit ja Putinit. Sorry, see pole minu probleem, raisk.

Laupäev, 11. august

Kellaaeg: 15.30-16.30

Teema: Venemaa kuvand eesti meedias

Kirjeldus: Kuidas me Venemaad maalime ja kas on see pilt objektiivne? Kuidas Venemaa pöörab meie kriitikat meie vastu? Kas Venemaa pidev kritiseerimine eesti meedias lõhestab Eesti ühiskonda? Kuidas seda probleemi lahendada, pakkudes ausat ajakirjandust ja samas mitte kaotades vene auditooriumi ning vene kogukonda? Kas ajakirjandus peab olema diplomaatiline?

Aruteluformaadi kirjeldus: paneeldiskussioon

Arutelu juht: Olesja Lagašina (Postimehe venekeelsete portaalide toimetuse juht)

Osalejad: Yana Toom (Europarlamendi saadik), Anton Aleksejev (ERRi korrespondent Moskvas), Tiina Kaukvere (Postimehe ajakirjanik), Georgi Beltadze (Postimehe ajakirjanik)

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad