«Radar»: Millest unistavad Türil elavad Süüria põgenikud?

«Radar» käi külas Süüria perekonnal, kellele meie riik andis võimaluse alustada uut elu. 

Abielusõrmus on ainus asi, mis Alaal kodumaast Süüriast on alles jäänud. Nüüdseks on ta elanud koos oma perega 1,5 aastat Türil.  Pere jagab Radariga haruldasi videokaadreid. Esimene neist on filmitud Alaa abikaasa poolt - nende tollal 4-kuune tütar mängib voodis ning isa suhtleb tütrega. Tüdruk on õnnelik ja naerab.

Järgmine videoklipp on tehtud viis minutit hiljem. Pomm on lõhkunud voodi, milles alles hetk tagasi lamas väikene tüdruk. Õnneks taipas pere õigel hetkel varjuda ja väike tüdruk ja pere jäid ellu. Kuid nende kodu hävines täielikult.

See pomm oli pere jaoks viimane piir. Nad otsustasid põgeneda sõda pidavast riigist. "Ma olin kindel, et kui ma jään Süüriasse, siis kaotan lapse. Kindel. Siis ma hakkasin valmistama põgenemiseks," lisab Alaa.

Pärast pommitamist oli perekond sunnitud põgenema esmalt Türki ja sealt edasi Kreekasse. Teekond oli ohtlik. Alaa meenutab, kuidas kõik nende asjad kukkusid merre, kui nad liikusid Türgist edasi Kreeka poole. "Ma kaotasin meres Türgi ja Kreeka vahel kõik - riided, asjad, kaasas olnud kirjanduse."

Nagu paljud teised põgenikud, pidi ka Alaa oma perega pikalt viibima Kreekas. Peaaegu aasta veetsid nad sealses põgenikelaagris enne, kui nad said Euroopa Liidu pagulaskava raames Eestise elama tulla. Alaa meenutab, et nad elasid Kreekas telgis koos kuue teise inimesega. "Mu lapsel puudus oma magamiskoht. Sellepärast, et seal oli kõik putukaid täis. Ja ma väga kartsin, kui kuulsin, et kuskil oli putukad. Ma pidin öösiti istuma nii, et laps oli mul koguaeg põlvede peal. Aga ma istusin ööd läbi."

Kuid nüüdseks on ebameeldivad mälestused jäänud minevikku. Alaa koos abikaasa ja lapsega elavad Eestis ja püüavad kohaneda. Näiteks õpivad nad hoolega eesti keelt. Alaa sai isegi A2 taseme eksami eest üle 80 punkti.

Alaa meenutab, kuidas möödunud aastal kutsus ta lapse sünnipäevale teiste hulgas ka naabrid oma lastega. Naabrid ise ei saanud tulla, kuid saatsid oma lapsed. Alaa meelest oli see hea märk. "Kui nad saatsid lapsed omapead, siis see tähendas, et nad mind väga usaldasid," lisas naine.

Kuid lisaks lastele meeldib Alaa perel külas käia ka teistel. Maarja on perekonna esimene eesti sõbranna. "Kui avanes see võimalus koos tugiisikuga, tulin ma esimene kord siia ja edasi me suhtlesime juba natukene Facebookis ja saime veel korra kokku. Siis hakkasime koos Tallinnas poes käima. See on nii huvitav. Erinevad kultuurid, erinevad toidud. Me teeme mõnikord koos süüa. Ta õpetab mulle neid süüria toite," lisas Maarja.

Seekord said naised uuesti kokku köögis.

"Ostsid poest?"

"Jaa, ma käisin Türgi poes."

"NurMarketis?"

"Jah. Ja veel Islami keskuses."

"Ja mis sa ostsid?"

"Toitu."

"Ja mis siin on?"

"Need on supid. Mu lapsele need meeldivad," räägivad naised omavahel eesti keeles.

Põhjus, miks Alaal seekord põhjalikumalt sisseoste tuli teha, peitub selles, et Tallinn Music Weeki raames pakkus ta oma tehtud toite kõigile huvilistele.

Ehkki Alaa pole veel Eestis tööd leidnud, on tema elu võrreldes eluga Süürias märgatavalt paremuse poole liikunud. Veel kodumaal olles oli tal vaid üks palve. "Ma palvetasin ja palusin Jumalat anda mulle ja mu lapsele ja abikaasale ühe toa," meenutab Alaa.

Kodumaal Süürias töötas Alaal inglise keele õpetajana. Keelte peale näib naisel annet olevat. "Ma räägin eesti keelt ja saan sellest aru. Aga ma väga igatsen seda ilusat elu, mis mul seal varem oli. Enne sõda oli Süüria nagu täht. Ma igatsen seda, kui Süürias oli vabadus ja ma sain riigis ringi liikuda. Ma loodan, et ühel päeval ma näen Süüriat, mis on ISIS-est vaba. See on minu unistus."