«Vaadake, kui toreda taevatrepi leidsin ma siit Põlvamaalt!» Signe Lahteini viimane saade läks südamesse

Video ei ole enam kättesaadav.

Täna oli eetris viimane saate «Kodutunne» osa, mille lõpus sai kuulda Signe enda monolooge. «Ma mäletan, kuidas ma seisin Epp Maria Kokamägi maali ees ja tundsin iga keharakuga, millise talendi on Jumal inimesele andnud, samasuguse emotsiooni olen saanud Olav Ehala muusikat kuulates,» ütles ta eestlastele.

Signe Lahtein hukkus traagiliselt 2. aprillil ning teda jäävad igatsema väga paljud televaatajad ja «Kodutunde» fännid.  Enda lahkete sõnade ja kaastundliku meelega võitis Signe paljude inimeste südamed. 

Kanal2 eetris olnud Signe Lahteini mälestussaates tehti tagasivaade nendele lugudele, mis Signele endale kõige rohkem hinge läksid ning saate jooksul kõlasid nii mitmedki Signe mõtted ja ideed, mis talle nii omaselt südamlikud ja hingekriipivad.

«Tere jälle! Vaadake, kui toreda taevatrepi leidsin ma siit Põlvamaalt!» sõnas Signe rõõmsal toonil loo avalausena. Praegu omandavad naise sõnad hoopis teise tähenduse. 

«Meie oleme täna Külli ja Raivo pere juures. Nemad on suureks kasvatanud, või veel mõne puhul kasvatamas, seitse toredat last. Muidu on nad tublid ja vahvad inimesed, aga nagu ma kirjast lugesin, on neil mure sellega, et neil on kodus külm,» kirjeldas Lahtein perekonda, kellele «Kodutunde» saade appi läks.

«Esimene, mis mul silme ette kerkisid, olid Signe kaks poega, kellest esimene oli sama vana kui minu poeg. «Kodutunde» 200. episood oli südantkriipiv. Signe oli meister selliseid lugusid avama,» sõnas Anneli Lahe, kes juhtis mälestussaadet. «Signe kuulas, aga ka kuulis,» jätkab Lahe Signet kiitmast. «Signe ei olnud kitsi ka näidetega elust enesest. Ka enda elust.»

Anneli Lahe: «Signe oskas kaasa tunda. Lohutada ja samas küsida ka neid küsimusi, mis paljudel huulil. Võtteplatsil polnud Signe kunagi kõrvalseisja. Kui vaja, innustas, kui vaja pani ka ise käed külge.»

Anneli Lahe tõi saates välja ka selle, kui suur koduarmastaja Signe oli. Ja see armastus kandus üle ka tema poegadele. «Ühes intervjuus kirjeldas ta, et lõunani magaja pole ta kunagi olnud. Samuti pani ta tähele, et ta pojadki ei taha koolivaheaegade esimestel päevadel kodust kuhugi minna. Signe armastas väga oma kodu ja peret. Talle meeldis kodus olla.»

Signe Lahteini viimased sõnad «Kodutundes»: «Sattusin ühel päeval televiisorist vaatama, ma olen üldse suur televiisori vaataja, muide, sattusin vaatama, kuidas meie Eestimaa arvamusliidrid seal omavahel tähtsate teemade üle väitlesid. Vaatasin mõnda aega ja tundsin, kuidas väga palju rohkem mulle meeldib kuulata neid inimesi, kelle juures me «Kodutundega» külas käime. Ehk et ikkagi on olemas kaks Eestit: üks on suurte inimeste Eesti, suurte filosoofiliste muredega, kus vist on peamiseks käimalükkavaks jõuks see, kelle võim lõpuks ikka peale jääb. Ja teine on see väikeste inimeste Eesti, kus mure ongi igapäevaselt selles, kas mu laps on täna terve, mis ma lauale panen, kuidas ma oma toa soojaks saan. Väike Eesti, paari tunniga sõidad ta ühest otsast teise läbi, eksole, aga nii hakkad vaatama, siis üldsegi mitte väike, sellepärast, et suures Eestis vist väga hästi ei teata, kuidas seal väikeste inimeste Eestis elatakse ja mis mured seal on.»