Kas pole üllatav, et keset progressi võidukäiku leidub sedavõrd palju inimkonna tuleviku pärast muretsejaid? Olgu näite korras muretsejate esindajaks hiljuti lahkunud Stephen Hawking, kes rääkis vähem kui aasta eest, et tehisintellekti (AI) näol võib olla tegemist halvima asjaga, mis inimkonda tabab.

Ta pidas võimalikuks, et AI piiramatu areng üle inimese võimete muudab inimkonna kasutuks. Astrofüüsik polnud tuntud odava tähelepanu õngitseja ega ellujäämiskursuse müügimehena.

Kuna me tulevikku ei tea, siis ei saa seda nimetada heaks ega halvaks. Õigem oleks lähtuda oletusest 50:50. AI võib olla samal ajal tsivilisatsiooni kõige väärtuslikum sündmus ja ka kõige hullem. Ometi märkas tark mees vihjeid, mis sundisid teda hoiatama halva eest. Võib-olla tulid vihjed mehe loomusest, milles Saatus oli julma haiguse läbi pessimismi treeninud. Samas võis teda motiveerida loogika, et halba oodata oleks eelistatum kui rännata tahtlikus teadmatuses.

Aga võib-olla leiab vihjeid füüsikast? Halastamatu seadustiku diktaadist, mis lõhub õelalt vaase, kui süütu laps neid puudutab, põhjustab lõikavat valu koos kuumava muhuga, kui tõstad pea ja keegi, võib-olla sina ise, on mitte midagi halba soovides avanud kapiukse. Samas peab tunnistama, et füüsikaseadused on omamoodi õiglased. Need ei soosi kuningaid alamate ees ega mõjuta õiglasi erinevalt kurjadest. Need lihtsalt toimivad.

Loodusel on omad seadused

Maailma toimimist juhtivatest seadustest huvitatud filosoof Thomas Hobbes tabas samuti, et loodusel on omad seadused, mida ei saa rikkuda. Ega ignoreerida. Võid ju proovida, aga see lihtsalt ei õnnestu. Proovi ignoreerida gravitatsiooni, termodünaamika seadusi, ja kiru keda või mida tahes, aga vaas kukub ikka põrandale.

Samas avastas Hobbes seadusi, mida nagu saaks rikkuda. Aga millegipärast ei tohiks! Need on inimeste loodud seadused. Nende sündi seostas filosoof inimeste varasema eluga, mida ta iseloomustas kokkuvõtlikult kui üksildast, inetut, brutaalset ja lühikest. See oli aeg, kui kõik olid kõigi vaenlased ja igapäevaseks kaaslaseks oli hirm. Sellises elukorralduses olid välistatud teadus, kunst, tööstus ja kõik muu, mida kõrgelt väärtustame.

Kirjeldatud elust pääsemiseks oli vaja sõlmida kokkuleppeid, mille käigus indiviidid loovutavad osa oma õigustest ja sünnib kollektiivne poliitiline asjade seis ehk riik, millel on võim kõigi üle. Lisaks tagamaks, et kogu süsteem toimiks ilma tõrgeteta, on kõigi kohal suveräänne autoriteet, mida Hobbes kajastas nähtamatu, kuid sõnades kirjeldatava Leviatanina. Samanimelise teose tiitellehelt leiab kujutise mägede tagant kerkivast hiigelsuurest kuningakrooni ja valitsejasauaga mehest.

Tähelepanelikult vaadates koosneb ta pisematest inimestest, nendest sotsiaalse kokkuleppe sõlmijatest. Keegi ei käsi kokkuleppes osaleda, aga alternatiive arvestades on see ratsionaalne valik. Koos on parem ja tõhusam.

Samas ei saa midagi tasuta. Kooselu ja suhete areng suurendab reeglite näol sotsiaalset keerukust. Suure osa oma ainevahetusest panustamegi sotsiaalsete kontaktide arendamisele, sh kogukondade, kollektiivide, organisatsioonide, külade, linnade ja ettevõtete loomisele. Need omakorda toodavad sotsiaalseks eluks vajalikke ideid, kunsti, teadmisi, asju jne. Küsimus on kasuteguris ehk saadava suhtes kuludesse. Hinnast rääkides on rahast elutruum mõõdik energia.

Energia omakorda on füüsikute lemmikteema. Vahest oligi vaja füüsikut bioloogide, sotsioloogide, poliitikute ja teiste elu müsteeriumi uudistajate silmade avamiseks, tabamaks lihtsat elegantsust, millega inimkonda suunatakse sammuma tehisintellekti poole. Teekonnale, mille lõpus antakse teatepulk üle bioloogilise eluvormi võimsamalt esindajalt millelegi, mis suudab palju tõhusamalt energiast kasulikku korrapärasust välja pigistada.

Füüsik Geoffrey West osutab raamatupikkuses («Scale») argumendis, et arengut suunav tegur on energia kasutamise ning süsteemide mahu ja pindala kasvutempo erinevus.

Elusat loodust iseloomustab sisemise ehituse korrastatus, millele vastab mõni vajalik talitlus. Olgu näiteks südame ehitus, milles ilmselt keegi ei sooviks midagi muuta, kartes selle tööd kahjustada. Sama kehtib põrna, maksa, aju jmt puhul. Iga töötav süsteem kulutab energiat, millest osa eest saab midagi kasulikku ja ülejäänu läheb enamasti soojusena raisku.

See on põhjus, miks ei saa teha igiliikurit ja miks ilma energiat lisamata jääb iga töö seisma. See on ka põhjus, miks elus loodus toodab elu käigus soojust ja tahab pidevalt süüa. Ning samal põhjusel otsib inimene võimalusi, kuidas oma energiat kokku hoida, ja haarab poest odavama toidu järele.

Vältimatu kunstväetis

Inimeste arv koduplaneedil püsis kümneid tuhandeid aastaid suhteliselt väikesena, kusagil poole miljardi juures. Inimese elu on suhteliselt kallis, st energeetiliselt kulukas. Suuresti rahutu aju tõttu, mis tarbib ära veerandi hangitud süsivesikutest ja hapnikust.

Ajust ei tasunud loobuda, kuna selle tööst oli kasu loodusest toidu leidmisel ja ise toiduks jäämise vältimisel. Kütil-korilasel kulus päevast umbes kaheksa-üheksa tundi igapäevasele energiakulule vastava toidukoguse hankimiseks.

Kellel õnnestus nutikuse abil ninaesist parandada, elas tervemalt ja edastas oma geenid järgmisele põlvkonnale. Loodus soosis seega intelligentsust ja iga järgneva põlvkonnaga vahetati kehvemate valikute tegijad välja.

Iga samm toidu varustamise parandamisel kasvatas inimkonna arvukust. Ellu jäi rohkem vastsündinuid ja kogukonda kuhjus suurema intellektuaalse ja sotsiaalse kapitaliga kogenumaid ehk vanemaid indiviide. Rohkem töötavaid ajusid üheskoos stimuleerisid arengut ja vajasid samas rohkem toitu.

Seega oli vaid aja küsimus, millal mõtleb keegi välja kunstväetise. See sattus eelmise sajandi algusesse. Tõenäoliselt on tänaval iga teise vastutulija saatus seotud tolle sündmusega, sest väetiste kasutamine suurendas põldude viljakust. Toidurikka sajandiga kahekordistus inimeste arv koguni kaks korda ja jõudis vähem kui kahelt miljardilt rohkem kui seitsmele miljardile. Ilma kunstväetiseta oleks tänaval vähemalt poole vähem inimesi. Kasvutempo jätkub!

Inimeste arvu suurenemisega kasvavad süsteemi keerukus, vajaduste struktuur, lisanduvad uut tüüpi ohud ja avanevad uued arenguvõimalused. See tähendab, et saavutatud elujärje hoidmiseks ei piisa juba avastatust ja leiutatust, vaid innovatsiooni tempo peab jätkuvalt kasvama, et sündinud probleeme lahendada.

Üks kaasuvaid probleeme ongi ruumala ja pindala seose mittelineaarne kasv. Näiteks on objekti pindala proportsionaalne selle pikkuse ruuduga, aga maht pikkuse kuubiga. Kuna ainevahetus toimub läbi ümbritseva pinna ja rakkude või elanike arvu kasv suurendab süsteemi mahtuvust ning tarbijate massi, tekib ühel hetkel olukord, kui pindalast ei piisa kõikidele toidu vahendamiseks ega tekkinud soojuse ja laguproduktide eemaldamiseks. Järelikult ei saa vanaviisi kasvada ja peab midagi muutma. Siin tuleb mängu innovatsioon.

Looduses leidub igasuguse kujuga isendeid. Need pole sugugi juhuslikud vormid, vaid tulenevad kirjeldatud probleemi diktaadist: kui tahad kasvada suuremaks, pead muutma välist või sisemist ehitust nii, et ainevahetuseks tõhus pindala vastaks kasvanud tarbimisele. Näiteks ei ole elevandi kõrvad suured kuulmise parandamiseks, vaid suure keha jahutamiseks. Kudedes rakkude vahel on tihe veresoonte võrgustik, et suurendada ainevahetuslikku pindala. Loodus on jõudnud piirini, millele viitab südames mõne veresoone ummistumine. Ummistuse läheduses surevad rakud energiapuudusesse. Muutub lihase struktuur, halveneb südame talitlus ning elu satub ohtu.

Sama kordub näiteks linnas inimeste arvu suurenemise ja teedevõrgustikuga. Igaüks teab, kui palju tüli põhjustab mõne tänava ajutine sulgemine. Samuti ei saa ehitada liiga palju teid ega veresooni, sest siis pole inimestel ega rakkudel ruumi elamiseks.

Pidev optimeerimisprotsess hoiab õrna tasakaalu ega taha lubada muutusi. Juhul kui ei pakuta midagi innovaatilist uue struktuuri, ainete või tegutsemise muutuste näol. Üks looduse talitluslikke innovatsioone on magamine – regulaarne maharahunemine, et süsteem jõuaks aktiivse aja tagajärgi koristada ja remontida.

Sotsiaalne innovatsioon

Ometi, ainult energiast jääb arengu stimuleerimisel väheseks. Vaja on hallata infot. Aju on infoseade. See tarbib energiat ja toodab mõtteid. Arenguga kasvab hallatava info hulk ja selle haldamise keerukus. Mis omakorda suurendab koormust ajule. Selles sündinud teaduse ja kunsti väljendusi võibki vist pidada energiakasutuse kõrgeimaks kasuliku korrastatuse ilminguks.

Osa nimetatud kasulikkusest on suunatud elujärje parandamisele, s.o energia ning materjalidega varustamisele ja kaitsmisele, ning osa inimhinge rõõmustamisele ja meelelahutamisele. Organisatsioonid, ettevõtted sattuvad kriisi ja lõpetavad eksisteerimise, kui ei leiutata uusi tooteid, tootmisviise, organisatsioone, töötamisviise jne.

Seisma jäämine, isegi puhkamine tundub võimatu, ollakse sunnitud jätkuvalt edasi nuputama. Innovatsioon on sotsiaalne protsess, paljude peade ühistöö ja õnnestub paremini koos, sh suurtes linnades.

Põhjus on lihtne. Linna kasvades selle eluks kasuliku loomise tõhusus suureneb. Kui linn suureneb kaks korda, piisab, kui teedevõrgustik ja muu taristu kasvavad umbes 1,75 korda. Samal ajal suureneb inimeste töö tulemuslikkus näiteks patentide, kunstinäituste ja isegi palgana umbes 2,15 korda.

Kahjuks alluvad ka kuritegevus ning haigused samasugusele kiirendatud kasvule. Seega kasvatab linna suurenemine nii head kui ka halba. Aastal 2007 toodeti maailma majanduse kogutoodangust pool arenenud riikide 380 suuremas linnas. Kolmveerand maailma suurimatest ettevõtetest paikneb kõigest 20 linnas.

Seega on inimkond linnastumas. Kui eelmise sajandi alguses elas linnades 15 protsenti populatsioonist ja aastaks 2006 oli sinna kolinud pool Maa elanikest, siis aastaks 2050 elab neis 75 protsenti rahvast. See tähendab, et linnadesse siirdub 35 aastaga umbes kaks miljardit inimest ehk iga kahe kuuga tagant saabub linnadesse New Yorgi elanike arvu jagu urbaniseeruvaid inimesi.

Kuid linna suurus pole siiski eduks piisav garantii. Olgu hoiatavaks näiteks pankrotistunud suurlinnadest USA «autotööstuse pealinn» Detroit. Oluline on linna talitluse tõhusus ehk taristu ja inimesed. Viimaste puhul on küsimus nutikuse stimuleerimises, ilma milleta napib vajalikku innovaatilisust. Analüüsifirma McKinsey ennustab, et aastaks 2025 vahetatakse tänaste edukate linnade paremikust välja viiendik.

Järelikult on juba täna mõnel edukal linnal edu kaotamise haigus kallal. Ja mõne teises toimub midagi elujõulist. See saab seostuda vaid innovatsiooniga. Lahendustega, mis võimaldavad üha tihedamalt kokku tulnud inimmassil teha head ja samal ajal olla toidetud ning kasitud. Lihtsalt linnu ja organisatsioone kasvatades jätkata ei saa.

Vaim lendab piirajasse

Paraku paistab üha enam, et oma peaga lahenduste leidmisel hakkab vaim piirajasse jõudma. Internet tõi kokku ideedest pakitsevate peade potentsiaali. Kuid pärast esialgset loomingulist ja kaubanduslikku kasvuperioodi on hakanud suurenema kassipiltide ning poliitilise küünilisuse osakaal.

Arvutusliku võimuse kasv ja pilveraalid tõid kokku massiivsed andmed tänavatelt, kassaaparaatidest, haiglapalatitest ja mujalt ning inimesed lubasid nendega imet teha. Eriti palju pole juhtunud. See, mis on juhtunud, tuleb masinatest, mitte inimesest. Näiteks oskavad masinad diagnoosida keerulisi haigusi, juhtida elektrienergia tarbimist, vastata inimeste küsimustele, sooritada ülikiireid tehinguid, juhtida tiibraketti jne.

Püüdes üha rohkem ratsionaalselt tegutseda, pöördume aina enam masinate poole. Need on üle võtnud suhtlemise, sealhulgas lemmikloomadega, vabastanud lugematutest töödest, asendavad arste raviotsuste tegemisel, õiguse mõistmisel, asendavad õpetajaid, koristajaid, autojuhte, emasid ja isasid ning aitavad kasvava tarmukusega arendada uusi tehnoloogiaid.

Oleme jõudnud punktini, milles elu linnas oleks ilma tehnoloogilise abita võimatu. See tähendab, et tulevikuelu oleks inimesena võimatu. Seega on AI samal ajal tsivilisatsiooni kõige väärtuslikum sündmus ja ka kõige hullem.