POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT

Justiitsminister Urmas Reinsalu kannab riigikogu täissaalis ette «Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018» täitmise aruannet möödunud aasta kohta.

Justiitsminister Urmas Reinsalu rõhutas täna riigikogu ees 2010. aastal heaks kiidetud kriminaalpoliitika arengusuundasid kokkuvõttes, et viimase seitsme aastaga on kriminaalmenetlus muutunud ohvrikesksemaks ja 60 protsenti küsitletud ohvritest peab seda usaldusväärseks.

«Tänavu möödub 15 aastat esimeste kriminaalpoliitika arengusuundade vastuvõtmisest. Esimesed arengusuunad olid teedrajavad – need olid ühed esimesed riigikogu tasandil vastu võetud arengusuunad, milles lepiti esmakordselt erakonnaüleselt kokku, et Eesti kriminaalpoliitika peab põhinema teadmiste ja mõjude hindamisel. Samad põhimõtted on tähtsad tänaseni,» kõneles Reinsalu.

Üks kaalukas mõtteviisi muutus, mis kaasnes kriminaalpoliitika arengusuundadega 2010. aastal, oli Reinsalu selgitusel kriminaalmenetluse ohvrikesksus. Kannatanu ja tunnistaja väärikas kohtlemine kriminaalmenetluses suurendab inimeste usaldust õiguskaitse süsteemi vastu, aitab ära hoida uusi kannatusi ja leevendada kuriteoga tekitatud kahju. Eelkõige oodatakse Reinsalu sõnul õiguskaitseasutustelt suuremat teadlikkust ohvri vajadustest ja ohvri kohtlemise eripäradest. Paremini teatakse taastava õiguse mõistet ja see mõte on üha enam kandunud ohvrite kohtlemise praktikasse.

Justiitsministri sõnul peitub kriminaalpoliitika tuum korduvkuritegevuse vähendamisel ja vangistuspoliitikal. Kriminaalpoliitika arengusuundade kehtivuse ajal on vangide arv vähenenud ligikaudu 650 võrra. Tänavu suletakse jäädavalt viimane sovetivangla – Tallinna vangla Magasini tänaval.

Ühtlasi peatus justiitsminister oma ettekandes kuritegevuse üldpildi, alaealiste õigusrikkujate ja perevägivalla teemadel. «Korruptsioonikuritegude uurimine on praegu erinevalt 2010. aastast süsteemsem ja järjepidevam. Alaealiste poolt sooritatud kuritegude arv on seitsme aastaga märkimisväärselt langenud. Suurim muutuja võrreldes 2010. aastaga aga on perevägivald, millest räägitakse üha rohkem ja mida üha paremini ära tuntakse,» märkis Reinsalu.

Minister tõi oma ettekandes välja ka mitmed muudatused, mis kriminaalpoliitikat mõjutavad. Mullu jõustus karistusseadustiku muudatus, millega karmistati roolijoodikute kohtlemist.

«Seadus ei karmistanud üksnes karistust korduvalt purjuspäi kuriteo toimepaneku eest, vaid laiendas ka võimalusi pakkuda alkoholiprobleemiga juhtidele tuge, et probleemist jagu saada. Joobes sõidukijuhtide koguarv vähenes 2017. aastal 9 protsenti. Sama sihti silmas pidades valmistame ette karistusseadustiku muudatust kalduvuskurjategijate kohtlemise teemal,» ütles Reinsalu.

«Lisaks sellele nimetan mahukamatest eelnõudest peagi riigikogu komisjonide ja täiskogu ette jõudvat kriminaalmenetluse revisjoni eelnõu, mille eesmärk on muuta kriminaalmenetlus tänapäevasemaks ja võimalikult lihtsaks ning kiireks, kahjustamata sealjuures menetluse eesmärke, ühiskonna ootusi ja menetluses osalevate inimeste õigusi. Nii saab võimalikuks üle minna täielikult digitaalsele menetlusele,» rääkis minister.

«Teiseks tahame kõrvaldada nõuded, mis kohustavad praegu menetlejaid tegema tõendite vormistamisel topelttööd. Näiteks kui tõend on juba elektroonses vormis, heli- või videosalvestusena, ei peaks selle sisu eraldi protokollis ümber kirjutama. Tahan rõhutada, et just bürokraatiat vältides ja kasutades tänase infoühiskonna eeliseid, peaksime leidma võimalusi kriminaalmenetluse kiirendamiseks, mitte aga nägema ette eeluurimise tähtaegu, mis bürokraatiat suurendab,» rääkis Reinsalu.

Raivo Aeg: kuriteod on vähenenud enam kui kaks korda

Riigikogu julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjoni juht Raivo Aeg (IRL) pidas kõne kriminaalpoliitika suundadest Eestis. Aegi kõne täismahus:

«Üldine trend turvalisuse tagamisel on juba aastaid liikunud positiivsuse suunal. Üldine registreeritud kuritegude arv on viimase 15 aastaga vähenenud enam kui kaks korda. Viimase aasta jooksul 7 protsenti, mis teeb 2057 kuritegu. Pidevas langustrendis on olnud elanike hirm sattuda kuriteo ohvriks. Kui 2005. aastal 43 protsenti elanikest pidasid kuritegevusega võitlemist riigi peamiseks mureks, siis 1017. aastal oli see vaid 3 protsenti. Registreeritud kuritegudest leiab lahenduse 69 protsenti, mis on ülihea.

Küllap võib nendele trendidele leida nii objektiivseid kui subjektiivseid põhjusi. Kindlasti on oma mõju avaldanud erinevad ennetustegevused, üldise seadusekuulekuse tõus ühiskonnas, ühiskondliku jõukuse kasv, aga samuti ka muudatused seadusandluses, millega on varasemaid kuritegusid dekriminaliseeritud, mis omakorda on vähendanud statistiliselt kuritegude arvu. Tähelepanuta ei saa jätta ka latentsete kuritegude arvu tõusu ja seda eeskätt varavastaste kuritegude osas.

Üldiselt on riigis kuriteod ja nendega tegelemise prioriteetsus olnud määratletud üsna täpselt juba viimased 10-15 aastat ja erilisi muutusi seal olnud ei ole. Suurim muutus on olnud vast IT vahendeid kasutades toimepandud kuritegude tõus prioriteedina suhteliselt tippu. Tänase limiteeritud ajaga ei jõua teha pikemat analüüsi ja anda hinnanguid erinevate kuriteoliikide lõikes ja selleks ei ole ka vajadust, kuna värske statistika on meil kõigil käeulatuses.

Kuritegevuse vastase tegevuses on riik proportsionaalselt palju panustanud toimepandud teo lahendamisse, õigusemõismisse ja karistuse täitmisse. Samas on kuriteoennetus ja vanglakaristuse kandmise järgne rehabilitatsioon ning ühiskonda integreerimine paljus jäänud vaegpoolele.

Ühiskonnas prevaleerib ikkagi arvamus, et kuritegevus on politsei ja vangimajade pärusmaa. Alles läinud esmaspäeval kohtusime julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis vanglate asekantsleri härra Kamaga. Vanglakaristuse kandmise ajal tehakse inimestega üsna palju tööd. Neil on võimalik jätkata poolelijäänud hariduse omandamist, osaleda erinevatel kursustel ja võõrutusprojektides, aga peale vabanemist satuvad nad tihti piltlikult öeldes lageda taeva alla.

Eriti pikaajalised vangid on siis iseseisvalt võimetud oma eluga seadusekuulekalt edasi minema. Retsidiivsusnäitajad ongi kõige kõrgemad just nende hulgas, kes on oma vangistuse lõpuni kandnud, see on keskmiselt 43 protsenti, kui kogu keskmine on 30% aasta jooksul peale vanglast vabanemist. Oluline on siin läbi tugiteenuse võimalikult kiiresti jõuda tööturule ja majutusteenuse tagamine KOVi poolt. Edukas kriminaalpoliitika ja kuriteoennetus eeldavad valdkondade ülest  läbimõeldud ühiskondliku poliitika teostamist, kus avalik sektor teeb koostööd era- ja mittetulundussektoriga ja vabatahtlikega. Edu kuritegevuse pärssimisel on võimalik saavutada hea ennetustegevusega, mis peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil.

Veel üks minule oluline aspekt, millel olen korduvalt osundanud, kaasa arvatud sellest puldist, on lisaks süüdistatavatele ja kahtlustatavatele senisest enam kannatanu ja tunnistaja väärikas kohtlemine kriminaalmenetluses. Sellega tagame inimeste usalduse õiguskaitsesüsteemi vastu ja see aitab ära hoida edasisi kannatusi ning leevendada kuriteoga tekitatud kahju.

Oluline on  tagada kuritegude igakülgne ja põhjalik menetlemine aga sealjuures vältida menetluse põhjendamatut venitamist. Mõistliku menetlusaja printsiibist kinnipidamine peab olema normiks kõikidele menetlusetappidele, sealhulgas kriminaalasja kohtulikul menetlusel. Kui selleks on vajalik täiendada seadusandlust välistamaks venitamise kasutamist kaitsetaktikana, siis peame meie siin riigikogus seda tegema.

Tänapäevased infotehnoloogilised ja tehnilised võimalused annavad menetlusprotsessi piisava paindlikkuse korral ja ressursside olemasolu korral palju lisavõimalusi menetlusprotsessi pikkuse optimeerimiseks. Ka nende tagamisel on just riigikogul otsustav roll kanda.

Samas igasuguste ajaliste piirangute seadmisele menetluse pikkusele, mis jääb allapoole mõistliku menetluspikkuse printsiipi, tuleb suhtuda taunivalt. See on just samm selles suunas, millega ei tagata menetluse põhjalikkust ja igakülgsust, ning kahjustada saavad eeskätt kannatanu huvid ja riigi maine nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt.

Lõpetuseks tahan osundada sellele, et täna ei tegele justiitsüsteem pelgalt klassikalise kuritegevusega, aga kuritegevuse globaliseerumine ja rahvusvahelistumine mitmes valdkonnas on muutunud riigi julgeolekuohuks. Olgu selleks tippkorruptsioon, laiaulatuslik rahapesu läbi finantsinstitutsioonide, terrorismiga seonduv või üleilmselt võrgustunud narkokaubandus.»

«Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018» kiideti riigikogus heaks 2010. aastal. Tänavu valmistab justiitsministeerium ette uusi kriminaalpoliitika põhialuseid kuni aastani 2025, mida justiitsminister esitleb sügisel.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad