Ujumisõpetus saab juurde tunde ja miljon eurot

Mari-Liis Pintson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kolme aasta pärast teevad praegused esimese klassi koolijütsid ujumisoskusega silmad ette paljudele täiskasvanutelegi. Kui veel praegu peavad kohustusliku ujumisõpetuse läbinud suutma vaid 25 meetrit ujuda, siis uuest aastast on eesmärk, et lastel oleks veeõnnetusse sattudes suurem võimalus ellu jääda.

Praeguse ujumisõpetuse järgi 25 meetrit läbides ei saa teada, kas laps tegelikult valdabki mitmesuguseid oskusi, mida on vees ellujäämiseks vaja, näiteks kas ta suudab end veepinnal hoida, tõdes Eesti ujumisliidu ujumise algõpetuse projektijuht Helen Link.

Uuest aastast saavad lapsed senise keskmiselt 20 tunni asemel läbida kolmanda klassi lõpuks umbes 40 ujumistundi, misjärel peavad nad oskama sukelduda, vee pinnal hõljuda ning rinnuli ja selili kokku 200 meetrit edasi liikuda.

Vanemate karuteene

Helen Link selgitas, et kõige tähtsam on see, et laps saaks enne ujuma õppimist veega sõbraks. «Kui ujumistundi tuleb laps, kes pole kunagi pead vee alla pannud, aga esimese asjana sunnitakse teda vette pikali viskama, on see talle väga õudne,» rääkis Link. Ta tõdes, et siit võib saada alguse lapse veehirm, mistõttu võivad lapsevanemad omakorda hakata lapse kaitsmiseks kirjutama ujumistunnist vabastamise tõendeid.

Ent just vanemate toetus ja mõistmine, miks on ujumisoskus vajalik, on Lingi sõnul põhitähtsusega. «Õpetajad on väga mures, et vanemad kirjutavad vabastusi, soovides hirmsasti oma last kaitsta, aga tegelikult teevad sellega hoopis karuteene,» ütles ta.

Näiteks on emasid-isasid, kes kardavad, et laps saab ujumast tulles õues külma, aga ei mõtle, et ujumisoskus võib päästa kunagi hoopis lapse elu. 

Samas peavad õpetajad ja vanemad just ujumistundide eel ja järel õpetama lastele õigeid hügieenitoiminguid ja sedagi, kuidas oma juukseid ja kõrvataguseid korralikult kuivatada. Lisaks on ujumine üks sobilikemaid spordialasid ülekaalulistele lastele.

Kui laps on esimestes ujumistundides mängude järel harjunud sellega, et vesi tuleb näkku ja ta oskab ka vee all silmi lahti hoida, asutakse tutvuma veealuse eluga. 

Vee all õpitakse ka orienteeruma, sest uppuv inimene kaotab tihti suunataju ja satub paanikasse, sest ei saa enam aru, kus on veepind ja kus põhi. 

Tehes ujumistunnis mitmesuguseid sukeldumisharjutusi, näiteks kaaslase jalge vahelt lahtiste silmadega läbi ujumist, aitab see kaasa, et laps ei satuks paanikasse ka siis, kui kukub vette ja avastab end paadisilla alt. 

Sukeldudes saavad lapsed aru, et tegelikult kannab vesi neid ise ja pinnal püsimiseks ei peagi hirmsasti rabelema. Vee peal hõljumise oskus tagab aga, et õnnetusse sattunud inimene suudab kas ujumispauside ajal puhkamiseks või abi saabumiseni vee peal püsida.

Alles siis, kui see kõik on umbes kahekümne tunni järel selgeks saadud, hakkavad lapsed õppima sirutamist ja õiget kehaasendit, et seejärel osata end vees edasi libistada ja lõpuks ka ujuda.

Näiteks on vanemaid, kes kardavad, et laps saab ujumast tulles õues külma, aga ei mõtle, et ujumisoskus võib päästa lapse elu.

«Meile on oluline, et nii laps, lapsevanem kui ka õpetajad teaksid, miks ujuma õpitakse, miks peab alustama veega sõbraks saamisest, oskama sukelduda ja vees hõljuda,» rääkis Helen Link.

Et ujumine aga tõesti selgeks saaks ja treener ei peaks õpetamise asemel tegelema basseini ääres klassitäie laste karjatamisega, on ujumisliit koostöös päästeametiga järjest koolitanud treenereid ja õpetajaid juurde. Nii peaks uuest aastast olema basseini ääres iga 12 lapse kohta üks õpetaja.

Vähemaga jõuab rohkem

Seepärast pole ka kohustuslike ujumistundide arv rangelt paika pandud, sest näiteks 12 lapse puhul peaks vajalikud asjad selgeks saama 40 tunniga, rohkemate laste puhul võib kuluda ka hulga enam tunde, sest muist treeningu ajast kulub laste tähelepanu saamisele ja nende korrale kutsumisele.

Mõistagi tähendab lisanduvate tundide ja treenerite arv ka palju suuremaid kulutusi. Helen Link märkis, et praegu andis riik omavalitsustele ujumistundideks imevähe raha. Nii panid omavalitsused riigilt saadud 230 000 euro suurusele toetusele omalt poolt kokku üle poole miljoni euro juurde.

See tähendas, et ühe lapse kohta maksis riik pisut üle 15 euro, olenemata sellest, kas kool pidi lapsi sõidutama ujulasse kaugelt bussiga või läksid lapsed hoopis koolist jalgsi paari tänava kaugusele ujuma. Uuel aastal peavad omavalitsused küll jätkama ka ise panustamist, ent saavad riigilt lapse kohta 60–140 eurot sõltuvalt tegelikest kulutustest. Seega on riigi toetus ujumise algõpetusele 2018. aasta jaanuarist 1,23 miljonit eurot aastas.

2016. aasta küsitlusest selgus, et Eestis ei oska ujuda üle poole 5. klassi lastest, kuigi 92 protsenti neist arvavad ise, et oskavad. Päästeamet on seadnud eesmärgiks, et 2025. aastaks jõuaksime Eestis uppumissurmade arvu langetada Põhjamaade tasemeni, see tähendaks maksimaalselt 20 uppunut aastas. Praegu on see arv kahekordne.

Uuest aastast peab ujumistunnid läbinud laps oskama

• hüpata sügavasse vette

• ujuda 100 meetrit rinnuli

• sukelduda ja tuua käega põhjast ese

• puhata paigal asendeid vahetades kolm minutit

• ujuda 100 meetrit selili

• väljuda veest

Allikas: Eesti ujumisliit

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles