/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2017/11/10/7298859t1h9f17.jpg)
Esmapilgul ei tundu Anett Kontaveit millegi poolest eriline – tuules lehviva hallika Burberry salli, sõnumitest pungil iPhone’i ja tagasihoidliku olemisega paistab ta täiesti tavalise 21-aastase eesti neiuna, keda võib kesklinna kohvikutest leida kümnete kaupa.
Aga Kontaveidi erilisus polegi väliselt tuvastatav. Eriline – ja kaugeltki mitte meelakkumine – on tema amet: iga päev tuleb rassida tunde trennisaalis, turniiride ajal on närv pidevalt püsti, ja kui palka makstaksegi, siis alles aastatepikkuse pingutamise järel. Kuna tennisisti karjäär algab noorukieas ja kestab vaid 10–15 aastat, tuleb reketi varna riputamise järel oma elu nullist alustada, lootes, et spordiga teenitust jätkub. Mis siis ajendab noori ennastsalgavalt sellisele rajale astuma? Maailma naistennisistide hulgas 34. koha hoidja annab aru.
Me kõik oleme näinud seda, mis toimub tenniseväljakul. Aga mis sellele eelneb? Hea vorm ei tule ju niisama.
Tennisistid lubavad endale aastas puhkuseks vaid nädala või kaks. Ülejäänud üksteist ja pool kuud teevad nad trenni kuuel päeval nädalas! Vähemalt minul on selline rutiin välja kujunenud ja püüan sellest kinni pidada, hoolimata pikkadest lennureisidest või jet-lag'ist.
Eestis alustan tavaliselt juba kell 10 kas Tallinki või Tere tennisekeskuses trennis. Enamasti mängin seal umbes 20-aastaste noormeestega, kelle tase on minuga enam-vähem võrdne või parem. Näiteks üks tüüp käis USAs ülikoolis ja õppimise ajal jõudis ka tennises päris hästi edasi. Nendes mängudes me punkte ei loe, pigem timmime löökide tehnikat.
/nginx/o/2017/11/10/7300689t1h3f94.jpg)
Kodus olles pean oma tarkusega hakkama saama, turniiridel annab nõu mu hollandlasest treener Glenn Schaap. Euroopas toimuvate võistluste puhul kohtume temaga kolm päeva enne võistlusi ja vahel käin ka tema juures Šveitsis mängimas.
Kuna mu ema on tennisetreener, siis olen Tallinnas paar korda tema eest lastele tundi andnud. Trennid on päris lõbusalt möödunud, olen lastele nõuandeid jaganud ja pärast koos nendega paar pilti teinud.
Lisaks sellele, et Eestis olles hoian reketit käes umbes poolteist tundi päevas, on mul iga päev ka füüsilise ettevalmistuse trenn. Et asi ei muutuks väga tüütuks, varieerib mu üldfüüsilise treener Tarmo Tiits harjutusi – mõnikord tõstan hantleid, vahel teen planki ja kätekõverdusi, seejärel tuleb kas või spinning, ja siis jooksen kümneid kordi sajameetrisi lõike.
Nende trennide eesmärk ei ole kindlasti kulturistide kombel lihast kasvatada. Nii nagu iga tippsportlane, käin ka mina paar korda nädalas massaažis.
Kuna Eestis olen ma korraga maksimaalselt nädala ja siia satun umbes kuu aega kestvate ringreiside vahepeal, koguneb koju jõudmise ajaks alati miljon pisikest ülesannet või asjaajamist. Õnneks hoiab mu ema neil silma peal ja tuletab meelde, et pean minema hambaarstile või uut passi saama järgi või (naerab – M. V.) hoopis Postimehe loo jaoks pildistama.
Miks need välisreisid nii pikad on?
Kui lennata üle ookeani, näiteks Austraaliasse, USAsse või Hiinasse, siis vahepeal ju koju ei põika. Siiski olen aasta lõikes Eestis umbes 15–20 nädalat.
Nendel mitmenädalastel ringreisidel käime järjest mitmel turniiril ja siis on mul alati kaasas tennise-, vahel ka üldfüüsilise treener. Mentaalne treener kaasa ei reisi.
Kui palju võistlemise kõrvalt turismiks aega jääb?
Minimaalselt. Hiina müüril käisin, kui olin 16, ja suuremate linnade põhituristikohad – Londoni Big Ben või New Yorgi Empire State Building – on nähtud. Aga selleks peab aega võtma ja viimastel aastatel pole seda võimalust väga olnud. Näiteks USAs Cincinnatis olin kohal viis päeva enne turniiri algust, et treenida ja kliimaga harjuda. Õhtul pärast trenni oled sa nagunii laip ja ei jaksa midagi teha. Ja järgmisel päeval pärast turniiri lõppu lendad uuele turniirile.
Kuidas näeb reiside ajal välja elu väljaspool trenne? Sõpru ja peret kohvrisse ju ei pane?
Olen väiksest peale elanud Viimsis, seal koolis käinud ja üles kasvanud. Kuna mu sõbrad ja pere elavad Eestis, siis ongi vahel selline kodutuse tunne – nädala elad ühes hotellis, nädala teises.
Muidugi on mul ka tennisemaailmas tutvusi – olen mitme tüdrukuga lapsest saati koos mänginud ja aastaid nädalast nädalasse samadel turniiridel käinud. Aga kuna kõik on ikkagi professionaalid ja enda eest väljas, siis õhtuti me koos aega ei veeda ning lõunalauas arutatakse tasandatud häälel asju koos oma treeneritega.
Mis mu eraelu puudutab, siis ma ei tunne, et oleksin avaliku elu tegelasena rollis, kus sellest rääkima peaksin. Sportlase asi on keskenduda sooritusele ja maksimaalselt tulemuste kommenteerimisele. Pealegi on endast rääkimine mulle nagunii ebamugav. Ütleme siis nii, et pidev äraolemine mõjutab ka isiklikku elu, aga reisidel üksi olemisega harjub...
Mõned on lahendanud selle probleemi oma treeneriga sõbrustades...
Teiste inimeste eraelu ei tahaks ma kommenteerida. Minul sellise asjaga kokkupuuteid pole.
Lisaks eraelule saab pideva reisimise tõttu kannatada ka haridustee? Näiteks Roger Federer tuli koolist ära juba 16-aastaselt.
Vastab tõele – tipptennisistidest on vähesed mängimise kõrvalt ülikoolis käinud. Enamasti piirdub haridustee keskkooliga ja mul endalgi õnnestus Audentese spordikool lõpetada e-gümnaasiumi abil. Kuigi veebiõppega käivad koos ka tavalised tunnid, siis minul ei õnnestunud turniiride või trennide tõttu sinna jõuda. Õpetajatega suhtlesin Skype’i teel, võtsin matemaatika, keemia ja füüsika eratunde ning käisin arvestusi tegemas siis, kui olin Eestis.
Kui olla pool aastat Eestist eemal, on ülikoolis käimine üsna keeruline. Võistluste ajal lõpeb mu päev kella 20–21 paiku õhtul ja siis olen ma surmväsinud ega jõuaks õppida.
Pealegi pole ma sada protsenti kindel, mida õppida tahan. Olen kunagi mõelnud õigusteaduse peale, aga teisalt võiks haridusest olla kasu sportlaskarjäärile ja seetõttu olen mõelnud toitumisnõustaja või psühholoogi haridusele. Kindel on see, et niisama õppimise pärast pole mõtet õppima minna, teen seda kindlasti siis, kui olen oma otsuses kindel.
Mis toimub enne seda, kui võistlus kell 21 lõpeb ja teie hotellituppa jõuate?