Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

Ene-Liis Semper tunnistab, et pärast reedest etendus Berliini Konzerthausisis on tal tunded ülevad. «Mis siin salata. rahva vastuvõtt oli ju suisa ülevoolav. Mulle näib, vahetult lavalt tulles, et me õnnestusime selles, mille pärast siia sõidetud sai,» ütleb NO99 kunstiline juht ja lavastuse «NO40 Pööriöö uni» üks autoritest.  Koos Tiit Ojasooga vaatas Semper etendust orkestri pea kohal rõdul.

-Viis minuti aplusi, mida see teile ja NO99-le tähendas?

Arvan, et kõik meie inimesed olid sellise ülevoolava vastuvõtu eest südamest tänulikud. Sest on väga keeruline tehniliselt nii keerukat lavastust mõne päeva jooksul sellisesse ajaloolisesse saali üle kolida. Etendus koosneb kümnetest ja kümnetest tehnilistest ja sisulistest kokkulepetest, osalejate hulk on väga suur ja samas kannavad kõik võrdselt vastutust selle eest, kuidas asi kulgeb.

Ootused olid seega kõrged, kuna ainuüksi koht on nii akustiliselt kui ka arhitektuurselt  suurejooneline. Samas mängisime eesti keeles, kuigi Konzerthaus on saal, milles järgitakse ranget traditsiooni. Nii oli meie sisse toodud võlumaailm publikule suurim üllatus. Konzerthausi juhi Sebastian Nordmanni sõnul polnud keegi seal nüüdisaegse sõnateatri ja klassikalise muusika sellist sümbioosi osanud ettegi kujutada. Vastukaja järgi ütleksin, et see mõjuski nagu üks tõeline unenägu.

-Milline reaktsioon enim üllatas?

Kõige rõõmsam olin pärast kontserti lava taga meie juurde tulnud Konzerthausi orkestrantide üle, kes tänasid ainulaadse kogemuse eest. Mulle jäi küll mulje, et nende vaimustus oli siiras. Schauspielmusik ehk teatrile kirjutatud muusika on üsna spetsiifiline žanr, orkestrandid väljendasid rõõmu ka selle üle, et mõned aastad tagasi, kui nad Mendelssohni «Pööriöö und» (originaalis «Suveöö unenägu») pelgalt kontsertettekandena esitasid, ei kõnetanud see materjal neid pooltki nii sügavalt kui nüüd, koos sõnateatriga. Mis seal imestada, sõnateatriga koos esitamiseks see heliloojal ju plaanitud oligi. Lihtsalt koostöö suurte orkestritega on ajapikku väga eksklusiivseks muutunud.

-Konzerthausi juht väljendas vaimustust juba enne etendust.

Jah, ta tunnistas mullegi, et oli eelmisel päeval hiilinud rõdule peaproovi vaatama. Majas olid läinud liikvele jutud millestki väga ebatavalisest ja ta oli tahtnud oma silmaga näha, mis see on.

Ilmselt oleme siinseid inimesi üllatanud julgusega midagi nii erinevat üldse kokku sulatada. Klassikaliste muusikamajade reeglid on ju üpris jäigad. Aga selline asi saabki toimuda ainult kõigi osaliste vastastikuse hea tahte avaldusena: liita Tallinnas «Pööriöö une» etendusteks ERSO, Ellerhein, Eesti Kontsert ja NO99 oli samuti võimalik ainult tänu sellele, et kõik osalised olid väga innustunud sellist riski võtma ja proovima, millise uue kvaliteedi nii erinevate distsipliinide liitmine tuua võib.

Ja eriti sügav kummardus läheb Olarile, kes muusikajuhi ja dirigendina kogu selle unenäolise hulluse käivitas.

-Teadsite, et saalis oli kuraatoreid üle Euroopa, Saksamaa teatrite juhte jt, kui palju ja kuidas see teadmine teid mõjutas?

Muidugi hästi. Hea meel, et on inimesi, keda meie looming huvitab ja kes ei pidanud paljuks kohale sõita.

-Kas seetõttu oli närv ka suurem?

Sellele küsimusele oleme korduvalt vastanud, aga vastan siiski korra veel: iga etendus, mille NO99 annab, on esitajatele võrdselt oluline, asugu saal Tallinnas või Tamperes, Berliinis või Permis. Teater saab kõnetada ainult neid, kes just sel õhtul on kohale tulnud. Mida tähelepanelikum on publik, seda parema etenduse anda saame. Festivalide ja kaugete maade külastamine pole eesmärk omaette, võtame seda pigem kui kooli, mis õpetab meile rohkem maailma ja inimese kohta. Lõppkokkuvõttes toome oma kogemused ju alati tagasi aadressile Sakala 3, kus käib meie kõige olulisem publik.

-Mis oli Konzerthausi etenduste ettevalmistamise juures eriti keeruline?

Valgus-, heli- ja videotehnika tuli ekstra sisse tuua – selle lavastuse tehniline ülesehitamine võtab mitu päeva ja on meie väikesele meeskonnale tõsine katsumus. Samuti on selliste suurte orkestrite prooviaeg äärmiselt piiratud, nii et järgisime nädal aega ülitäpset töökava, milles arvel iga minut.

Teater NO99 andis Konzerthaus Berlinis lavastusega «NO40 Pööriöö uni»kolm etendust, mis kõik võeti suure vaimustusega vastu. / Foto: Markus Werner

-Olete NO99ga osalenud tähtsatel festivalidel, esinenud mainekates teatrites, kuid kontserdimajas esinesite esimest korda. Mille poolest oli see eriline?

Iga selline kogemus on unikaalne, aga kuna tegu ongi spetsiaalselt kontserdisaali jaoks tehtud lavastusega, siis oli küsimus pigem kohalikus mastaabis. Saal ise, ma arvan, sobis selle lavastuse mängimiseks lausa suurepäraselt. Tuleb kiita kultuuriatašee Merit Kopli julgust meid sellesse suurejoonelisse saali kujutleda, kuna tema mõttest see reis ju algas.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad