«Aedniku aabits»: sirelite võimsus sõltub ühest kavalast nipist

Ingrid Sembach-Hõbemägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juuni keskpaik on Eestimaal kõige ilusam aeg - see on aeg, kus päike ei looju ja sirelid on õitevahus. Eestiski on aretatud mitmeid sirelisorte, mis on kantud Kanadas Hamiltoni kuninglikus botaanikaaias peetavasse rahvusvahelisse sirelite registrisse ja saanud nõutuks üle ilma.

Üks legendaarsetest Eesti aretajatest oli Adolf Vaigla - pikaaegne Räpina Aianduskooli õpetaja, kes täna toimetab küll juba paradiisiaias, aga tema pärand elab ja õitseb tuhandetes aedades edasi. Sireli õitevärvi kirjeldamiseks ei piisa väljendist «sirelililla», vaid selle erinevaid varjundeid eristatakse seitsmeastmelisel skaalal.

Adolf Vaigla sirelite nimed on kõik ilusa eestimaise kõlaga, kuna ta pani sirelitele nimesid oma lähedaste ja sõprade-tuttavate auks. Nii kannab abikaasa Aino nime ilusa purpurlilla-valgekirju lopsaka õisikuga hariliku sireli sort, samuti said omanimelise sordi silmapaistev eesti ooperilaujatar, sopran Elsa Maasik ja poplaula Silvi Vrait.

Lisaks harilikele sirelitele aretas Vaigla ka eriti suurte õisikutega hüatsintsirelite sorte, millest roosade, hiljema lausa hallikaks pleekuvate suurte õisikutega «Vaiga» kannab tema noorema tütre nime, «Arved Vilms» aga oli sõber aianduskooli päevilt. «Kivi Ats» aga on ristitud tema enese posikesepõlve hüüdnime järgi. «Tiina» on sirel, mille Vaigla nimetas oma vanema tütre järgi - see on imeilusate pikkade purpurroosade õisikutega väga paljude «õnneõitega» sort. Nii ongi Vaigla jäädvustanud sirelitesse omamoodi sugupuu. 

Sirelite õisikute suurus sõltub paljuski lõikamisest. Kuidas ja millal sireleid lõigata, õpetab Vaigla õpilane Jaan Kivistik «Aedniku aabitsa» saates täna kell 19:35 Kanal 11s ja homme kell 10:10 Kanal 2s.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles