Mis tunne on olla eriüksuslane?

Sõitvast autost ei olegi nii lihtne sihtmärgile pihta saada. Foto: Meelis Meilbaum

Seda saab proovida politseimuuseumi äsja avatud eriüksuse majas. Lõppeks on adrenaliin meid siiani ellujääjate hulka arvanud, aeg-ajalt lihtsalt peab tegema midagi, mis vere keema ajab.

Automaat on juba kõrva juures vinnastatud ja sõrm päästikul. Kõlab stardisignaal ning kihutame tossusesse ruumi, liiv krudiseb jalgade all ja seinad on grafitit täis soditud.

“Selja taga, paremal üleval, ruttu!” kisab missioonikaaslane Martin. Keeran välkkiirelt ringi ja tulistan. Esialgu mööda. Sihin täpsemalt – huh! Pihtas! Süttib punane tuli, üks kurjam on meid niisiis vähem ähvardamas. Kuid aega mõelda ei ole, reageerida on vaja kiiremini kui arvutimängus ja see tekitab täiesti reaalset, õhku paksuks tegevat põnevust. Ohutunnet ka, ehkki ma ­tean, et pahalased akendel meid tegelikult maha ei lase, sihivad niisama. Järjepanu avanevad täiesti ootamatus kohas aknad. Meie ülesanne on kurjategijate jõuk kahjutuks teha, kuid aega on vaid mõni sekund, siis sulgub aken taas. Toss halvendab nähtavust ja hasardist on iga lihas ja närv pingul. Aga juba kõlabki läbilõikav lõpusireen. Oh sa püss, täiesti läks meelest ära, et see kõik siin on üldse mäng. Täiega äge!