Kuidas Elgast ja Osvaldist välismaalased said (3)

Tiina Kaukvere
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Abhaasia eesti külades sündinud Elga (79) ja Osvald Leks (88) otsustasid vanaduspõlves Eesti kodakondsust taotlema minna – hall pass ei tundu õige asi, kui emakeel on eesti keel ja suurem osa elust oli passis seisnud «estonets». Ametnike soovitusel jäi ettevõtmine siiski katki.

Haapsalus pisikeses korteris elava eaka paari elutee on olnud käänuline, ent oma nooruspõlvest räägivad Leksid suur naeratus näol. 1928. aastal sündinud Osvald on pärit Abhaasia Sulevi külast, kuhu tema esivanemad 19. sajandil Eestist rändasid. Kust täpselt, seda Osvald ei tea. Salme külas sirgunud Elga (neiupõlvenimega Sats) ütleb, et tema vanaema rändas oma perega Kaukaasiasse Rakvere kandist.

Algus oli paljulubav. Eestlased asustasid Musta mere soojas kliimas mitu küla ja kogusid jõukust musta ploomi istandustega. «See oli eestlaste kuld,» ütleb Osvald, kes läks esimesse klassi kohalikku eesti kooli.

«Peale üksikute armeenlaste perekondade olid külas kõik eestlased. Kui tööd tehti, siis üks laulis ühe nuka otsas, teine teise, nagu eestlastele kombeks,» räägib peagi 89-aastaseks saav mees.

Ploomiistandused aga hääbusid – see pandi Musta mere soolase udu süüks. «Lõpuks saeti ploomid üldse maha ja hakati kasvatama tubakat ja maisi,» jutustab Elga.

Niisamuti hakkas ajaga hääbuma eestlus heitlikus Taga-Kaukaasias, kus käis pidev võimuvõitlus.

Koolides mindi üle vene keelele, kui Osvald ja Elga olid alles lapsed. Eesti keele tunnid siiski jäid. «Mina olin üheksa-aastane ja läksin teises klassis vene keele peale üle, aga elu käis edasi eesti keeles,» räägib Osvald. «Läksin esimesse klassi vene kooli ega teadnud vene keelest rohkem kui «spasibo» ja «zdravstvuite»,» lisab Elga.

Kuhu kadusid viinapuud?

Leksid meenutavad, kuidas 1950ndatel, mil Abhaasia oli osa Gruusia NSVst, hakati nende kanti grusiine elama tooma. «1950ndateni oli Sulevi ikka täitsa eesti küla, siis hakkasid vanemad ära kaduma, noored lahkusid. Sulevi külas elas ligi 450 eestlast, seal oli üle saja talu. Praegu on seal puhtaid eestlasi võib-olla kümme,» räägib Osvald.

Kõige kiuste elas eestlus Abhaasias ikkagi edasi. «Meil oli oma laulukoor ja kui 1965. aastal oli Eestis laulupidu, siis kolhoos saatis meid siia,» õhkab Elga. «Põllud olid siin haritud, õued lilledes!»

Nüüdseks elab paar juba üle 15 aasta Eestis. «Pidime ära tulema. Sellist elu, mis me seal lõpus elasime, ei soovi ka vihavaenlasele,» räägib vanaproua, kes külastas Abhaasiat viimati 2011. aastal. «Mitte midagi ei ole enam alles! Ühtegi viinapuud ka mitte! Võsa kasvab. Sead, lehmad, hobused ja pühvlid on lahti ööd ja päevad läbi,» ütleb naine, silmad niisked. «Kuhu kadus viinaaed?» ei mõista ta.

Osvald ja Elga Leks koos oma Haapsalu kodus. Foto: Liis Treimann 
Osvald ja Elga Leks koos oma Haapsalu kodus. Foto: Liis Treimann Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

1990. aastate alguses Abhaasia-Gruusia sõja ajal saatis vanapaar oma lapsed ja lapselapsed Eestisse. Ise jäid nad Salmesse ja süstisid üksteisesse lootust, et elu läheb paremaks.

Aga ei läinud. Abhaasidele appi tulnud tšetšeenid põletasid maha grusiinide majad. «Orust tuli hirmus sinine suits üles, et hingata polnud ka midagi,» meenutab Elga. Kui esialgu pandi majad lihtsalt põlema, siis hiljem otsustati need kõigepealt väärtuslikumast kraamist tühjaks tassida ja siis tuli otsa panna. 

Röövimine, mitte sõda

«Kui grusiinid tulid, siis nad korjasid elanikelt paremad masinad endale. Kui tulid tšetšeenid, siis nad vaatasid omakorda, kellel oli masin järele jäänud, ja võtsid selle ära. See polnudki sõda, vaid suur röövimine!» ütleb Elga.

1999. aastal sõitis Elga taas Eestisse laulupeole. Selleks ajaks olid siin end sisse seadnud vanapaari poeg, tütar ja nende lapsed. «Läksime laulupeolt tagasi Salmesse ja rehkendasime, et teeme ikkagi Eesti elamisloa,» räägib ta.

Veel samal aastal sai plaan teoks, kuid kodust ei suudetud ikkagi ära tulla. «Meil oli ilus elamine – vesi jooksis allikast koju. Kapid jäid riideid ja nõusid täis. Kaks lüpsilehma jäi maha, auto jäi garaaži. Kõik-kõik jäi,» sõnab Elga.

Lõpuks ostis majapidamise üks armeenlane ning Elga ja Osvald said saadud raha eest Haapsallu väikese korteri koos aiamaalapiga.

Haapsallu jõuti lõpuks alles 2001. aastal ja nüüd nõudis Eesti abielupaarilt juba Gruusia passi, mida Abhaasia elanikel mõistagi polnud. Hiljem oli Eestis tükk tegemist, et Gruusia kodakondsusest uuesti lahti saada. See õnnestus 2011. aastal ning sellest ajast on Osvaldil ja Elgal hall välismaalase pass.

«Mina olin 72 aastat eestlane nõukogude passi järgi, nüüd olen välismaalane,» ütleb Osvald. «Tegid passi lahti – eestlane! Nüüd ei teagi, kes sa oled,» lisab Elga.

Nii läks vanapaar mõned aastad tagasi, kui dokumendid aeguma hakkasid, politsei- ja piirivalveametisse ja teatas, et tahavad Eesti kodanikeks saada. «Inimene, kelle poole me pöördusime, küsis, mille jaoks teil kodakondsust vaja on. Te saate hallide passidega reisida igale poole, hakkate nüüd vanad inimesed veel eksamit andma,» meenutab Elga.

Nii jäigi asi pooleli. «Ega me ei hakanud trügima ka. Kui pole vaja, siis pole vaja. Ma ei tea, mis eksameid me andma peaks – eks pead on ka sellised, et enam meelde nagunii midagi ei jää,» naerab Elga. «Aga me oleme ikkagi eestlased, abhaasid me ju ei ole!» lisab ta.

Osvaldi nõukogudeaegne pass. Foto: Liis Treimann 
Osvaldi nõukogudeaegne pass. Foto: Liis Treimann Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS
Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles