/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2017/05/25/6708903t1h6d86.jpg)
Ühel Paide-lähedasel põllulapil on kümmekond inimest. Mõned neist silkavad sihitult ringi, pea kohal hiigelsuurt kilejopet meenutav langevari ja seljas rakmed, millega tavaliselt kantakse beebisid. Jooksjate eesmärk on tunda ahtris kerget pitsitust, mis kinnitaks, et vari on tuule alla võtnud ja valmis oma käskijat taevasse kandma.
Mõnesaja meetri kaugusel olevalt pesalt vaatab kogu seda tralli kurg, pilgus ilmne hämmeldus: «Miks te lihtsalt oma käsi ei liiguta?!» Õnneks saab inimene seda disainiviga kompenseerida, kui ta võtab appi mõne kõrgema kalju, vintsiga auto või paramootori (mitte segamini ajada päramootoriga!). Ja kuigi entusiaste ilmselt leiduks, tasub esmalt ikka tuulisel põllulapil kuiva trenni teha, sest tiibvarju juhtimise kunst tundub vähemalt esimestel minutitel sama lihtne kui temperamentsemat sorti naisterahva hingeelu mõistmine.
Õnneks võib linnuna liuglemist proovida ka tandemina ja nii ma siis seisangi keset murukattega Koigi lennuvälja, seljas täiskasvanutele mõeldud beebitraksid. Minu selja taga, samuti beebitraksides, on lennuklubi Keelutsoon juht Jaano Rässa ja tema küljes gigantsena tunduv 42-ruutmeetrine langevari.
Meie juurde sõidab tagaluugita Toyota RAV4, pakiruumist paistmas poolile keritud poolteist kilomeetrit nööri. «Ära muretse, selle tõmbetugevus on 500 kilogrammi,» teatab Rässa paelakest rakmete külge sõlmides. Varustatud uute teadmistega, tunnen end täiesti enesekindlalt, eriti siis, kui õnnestub ignoreerida parema jala kontrollimatut värisemist…
Ja siis see algab: Toyota võtab paigalt, teeme kaks-kolm jooksusammu, vari kerkib meie peade kohale ja hakkab juba edasi liikumist takistama, kui äkki käib plaks. Toyota sõidab edasi, ent minu rinnaesisele jäänud nöörijupp lehvib sama mõttetult kui riigikogu liige pronkssõduri juures.
Nagu karta oli, on tuul nii muutlik, et algajaid piloote ei lubataks sellise ilmaga isegi lennuväljale. Katkenud vintsinöör aga täitis oma eesmärgi eeskujulikult – tuulehoog varju ega rakmeid ei vigastanud.
Olles suhteliselt järsust vihjest minu kaalutõusule mõnevõrra haavunud, läheme uuele katsele. Toyota kiirendab, meie teeme kaks-kolm, isegi viis jooksusammu ning… jälle tuttav plaks. Kuna vastutuul on veelgi tugevnenud ja langevari end kenasti lahti voltinud, kukume kohe ka selili ning lohiseme tolmu ja kuivanud heina üles keerutades alguspunkti tagasi.
Kuniks Toyota tagurdab, klopin end tolmust puhtaks ja mõtlen, et kui langevarju asemel oleks Aerofloti lennuk, siis muutuksin pärast nurjunud starti juba veidi murelikuks. Aga kuna mu pea kohal on – või vähemalt peaks olema – asjandus, mille eesmärk on taevast allasadamise pehmendamine, siis tuleb paratamatult pähe võrdlus meremehega, kes kukub, päästevest seljas, juba rannaliival näoli. Kaks korda järjest.
