Postimees sõidab rongiga Berliini: Pikk päevatee Kaunasest Berliini (6)
24. mai 2017, 00:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgu Rail Balticuga kuidas on, aga rongiga on praegugi võimalik Tallinnast Berliini sõita. Otsustasin koos fotograaf Kristjan Teedemaga selle rännaku läbi teha ja näidata, millised on rongid, elu ja inimesed. Berliini jõudsime kahe päeva ja seitsme tunniga. Piletiraha pidime maksma ligi 110 eurot. Berliinist tagasi tulime lennukiga, mis läks maksma alla saja euro ja aega võttis ligi kolm tundi.
3. päev
Kui seni sai kahe päevaga Tartust vaid Kaunaseni törtsutatud, siis esmaspäevast kujuneb tõeline rongisõidu maraton: kell 9 alustame Kaunasest, aga veel sama päeva õhtul kella 23 paiku peame olema Berliinis.
Kaunas–Bialystok
Veel mõni aeg tagasi algas niinimetatud Euroopa rööpmelaius Poola piirist, ent leedulased panid enne Rail Balticut käima oma separatistliku projekti, mil nimeks Rail Baltica – erinevus ei seisne üksnes lisatud a-tähes. Nüüd algab Euroopa rööpmelaiusega raudtee Kaunasesest.
Raudtee on nii uus, et tööd selle ääres alles käivad ja Poolasse Bialystokisse suunduv rong liigub kuni Leedu piirini harjumatult aeglaselt. Kui kõik valmis, peaks rong sõitma kiirusega kuni 120 kilomeetrit tunnis. Tõenäoliselt läheb siitsamast tulevikus läbi ka Rail Baltic, mis tekitab küsimuse, mismoodi suurendada värskelt valminud raudteel kiirus kuni 240 kilomeetrini.
Ka Poola raudteefirma mõnusalt värviliseks võõbatud rong ise on uus. Kaunasesse tõi meid Poola rongitootja Pesa rong ja nii jätkame sama firma masinatega Berliinini välja.
Ehkki sõit Kaunasest Bialystokisse kestab üle nelja tunni, on tegu linnalähirongiga, mis tähendab kõvasid istmeid. Sabakont hakkab pikapeale tuikama. Rongis on peale meie veel kolm inimest, neist kolmas astub peagi maha. Üks reisija käitub üpris veidralt: algul üritab magada ühel istmel, vahetab siis asukohta, proovib teha sama teisel istmel ja nii edasi. Seejärel ärkab üles ja kõnnib mööda rongi edasi-tagasi, käies tihti tualeti vahet.
Vägisi tikub pähe küsimus, kes küll selle Rail Balticuga sõitma hakkab, kui isegi leedulased Kaunasest Poolasse ei sõida. Võib-olla on kõik lihtsalt liiga värske. Siinkandis on raudtee ääres palju lehmi. Ühes külas mäletsevad lehmad umbes viie meetri kaugusel rongist. Mis siis, kui neil tekiks mõte süüa võililli ka teiselt poolt raudteed? Lehm on suur loom.
Rahvusvahelise rongi ekraanidel jookseb üksnes poolakeelne tekst, kust saab muuhulgas teada, et täna on nimepäev Helenil ja Wiestavil.
Õnneks istub meie kõrval ka sokuhabemega sloveen Grega (34), kes on tõeline rongisõiduentusiast. Leetu saabus ta juba aprilli lõpus ja kärutas omajagu kohalike rongidega ringi. Grega jutu järgi oli Bialystoki rong sama tühi ka siis, kui ta sellega Kaunasesse saabus. Nüüd siis koju tagasi – Bialystok, Varssavi, Budapest ja lõpuks Ljubljana. «Mulle meeldib rongiga ringi sõita, Leedus valisin võimalusel ikka rongi,» kinnitab ta. «Olen käinud Lätis ja Eestiski, sealgi sõitsin rongiga Tallinna läbi Tartu. Teil on vist üsna vähe raudteeühendusi?» küsib ta.
Rong on uus, aga siin ei ole wifit, mis ei olekski ehk kõige suurem mure, kui toimiks mobiilne internet või vähemasti kõneside. Akendele saab ette tõmmata päikesevarjud, aga kus on pistikupesad? Iseäranis Poola metsade vahel kaovad levipulgad telefoniekraanilt pikkadeks minutiteks päris ära.
Palju on kõneldud sellest, et Poola piirist Bialystokini on raudtee viletsapoolne, ja seda ta tõepoolest ongi. Vahepeal jääb rong pikemaks ajaks sootuks seisma. Google’i kaardirakendus näitab, et autoga on distants kahe linna vahel alla 250 kilomeetri. Kui autoga saab kolme kuni kolme ja poole tunniga, miks siis peaks rongiga üle nelja tunni sõitma?
Rongil on siiski täna määratud hetkeks täituda, sest vahetult enne Byalistokit siseneb paari algklassi jagu kooliõpilasi koos õpetajatega. Aga ikkagi – palju see lõbu Poola raudteevedajale maksis?
Bialystok–Varssavi
Nüüd me räägime lõpuks ometi rongist! Voolujooneline koon, mis lausa kutsub ennast silitama! Samas ikka rauast ja suur! Mugav, kõrge seljatoega tool, millesse on lust uppuda. Seljatoe seest käib välja konks, mille külge võib riputada pintsaku. Isegi WC-uks avaneb nupuvajutusega. Korralik tööpind sülearvutile, palju ruumi jalgadele, pistikupesad ja wifi.
Tõsi, viimasega tekib probleeme, sest Poola raudteefirma nõuab minult interneti pikema kui 15-minutilise kasutamise eest kolm tilka verd ehk võimalust spämmida oma reklaame aegade lõpuni. Ja ikkagi on wifi vilets.
Miroslaw Wynzykowski, soliidselt rõivastatud vanem härrasmees, on viimase kümnendi arenguga Poola raudteel väga rahul. Erinevalt valdavast osast poolakatest kõneleb ta perfektset inglise keelt. «Eks see kõik on juhtunud pärast meie ühinemist Euroopa Liiduga,» ütleb ta. «Euroopa Liit peab raudtee eelisarendamist oluliseks ja see rõhuasetus on jõudnud ka Poolasse. Me ei ehita siiski üksnes ronge ja raudteid, vaid ka kiirteid.»
Wynzykowski hakkas raudteel sõitma alles paari aasta eest, selle aja jooksul on muutunud rongid, paranenud nende kiirus ja reisimismugavus. «Me jõuame nüüd vaid paari tunniga Varssavisse, kas pole suurepärane?» küsib ta. «Autoga ei tule alla nelja tunni kõne allagi!» Ja rongipilet pole endiselt kuigi kallis, pigem on see Wynzykowski hinnangul erakordselt odav – vaid 30 zloti ehk 7 euro ringis. «See hind on kõigile taskukohane.»
Adam Koronkiewitcz istub sõbraga rongipuhvetis ja laseb õllel hea maitsta. Temagi on Poola rongitööstuse üle uhke: ütleb, et praegu on siin kaks kohalikku rongitootjat, lisaks veel Šveitsi Stadleri tehas. Minul küll pangakaardiga puhvetis maksta ei õnnestu, sest makseterminal ei saa pangaga hoolimata korduvatest katsetest ühendust. Aga muide, sellal kui Eestis seni peamiselt räägitakse puutetundlikest pangakaartidest ehk pelga viipega tasumisest, on see Poolas täiesti tavaline.
Varssavi–Berliin
Varssavi vaksal, hiigelhoone, millest hõivab valdava osa kaubandus. Kõrgeima korruse klaaskupli all on end sisse seadnud terve hulk toidukohti. Sätime ennast ootama rongi, mis peaks meid sõidutama Ida-Berliini, Ostbahnhofi-nimelisse peatusse. Minu üllatuseks sõidab platvormi poole punane vedur ja selle järel vagunid, mis ei erine väliselt kuigi palju hiljuti nähtud Riia-Minski rongist. Ootasin Poola rongitööstuse viimast sõna, aga taas teeme ajas sammukese tagasi, ent see on meeldiv samm raudtee kuldaegadesse.
Jah, siin ei ole pistikupesi, aga 1990. aastate disainile viitavad toolid on suured, sametised ja mugavad. Seda, et rong sõidab kiirusega 160 kilomeetrit tunnis, näitab infotabloo, aga tempokalt vihisevad mööda ka puud ja majad. See rong on liinil Varssavi–Berliin päeva kiireim üldse, jõudes Saksamaa pealinna vaid viie tunniga.
Nüüd saab ka selgeks, et mitte ühelgi raudteelõigul Tallinnast Berliinini ei sõideta praegu kiiremini kui 160 kilomeetrit tunnis. Selleks tuleks ehitada kõikjale hoopis teistele normidele vastav raudtee. Sõit on väga pehme, mõnus. Meie istume teises klassis, aga valdav osa rongist koosneb tegelikult kuuekohalistest esimese klassi kupeedest, kus on veelgi laiemad istmed.
Teenindaja toob kõigile tasuta teed, kohvi ja vett, terve viimase vaguni hõivab à la carte restoran, kust võib tellida supi, pelmeeniportsu või korraliku prae. Interjöörile annab pehmust kujunduses kasutatud puit, aga ka eriti mõnusad oranžid toolid.
Kõrvallauas istub koos abikaasaga Albert (43), lahke ja jutukas mees. Räägime Poolast, Eestist, pagulastest ning poliitikast ja sellest, et Albert tahaks tulla Balti riikidesse jalgrattamatkale. Aga muidugi tuleb kõneks ka rongisõit. Albert ütlebki, et rong on midagi hoopis muud kui lennuk. Esiteks on temalgi lennuhirm, aga teiseks on siin Alberti kinnitusel nii mugav ja õdus, et inimesed avanevad ja hakkavad vestlema.
Ehkki tegu on Varssavi-Berliini ekspressiga, teeb see peatuse Poznanis ja Saksamaal kohe pärast piiri ületamist Oderi-äärses Frankfurdis – nii ei peaks Eestiski keegi isegi arutlema võimaluse üle, et Rail Baltic piirdub üksnes riikide pealinnadega.
Mõned minutid pärast kella 23 jõuame Berliini. Teekond on kestnud 56,5 tundi ehk ligi kaks ja pool ööpäeva. Puhast sõiduaega rongidel kogunes tegelikult sellest 18 tundi, ülejäänu kulus järgmiste rongide ootamisele ja ühele lühemale bussisõidule.
Kontrast lennureisiga
Ehkki viimane sõidupäev oli konkurentsitult pikim, väsisin selle jooksul märksa vähem kui mööda Lätit logistades. Reisirongiliiklust pole mõtet pikematel distantsidel pidada, kui puuduvad mugavad rongid. Inimesed ei sõida nüüdsel ajal rongidega mitte sellepärast, et lennukitega võidu sõita – see ei ole lihtsalt võimalik.
Kogu see teekond koosnes paljudest reisidest, ent ometi jõudsime kõikjale õigel ajal, sest rongidel on lennukite ees veel üks eelis: nad on täpsed ja üldiselt ilmastikukindlad. Siin ei eksita kümneid minuteid ega tunde, vaid kõige rohkem mõne minuti jagu.
Rongiga sõidavad need, kes kardavad lennata, ja uskuge mind, see pole põrmugi väike seltskond. Ent sõidavad needki, kes hindavad klassi ja mugavust. Ükskõik, kuidas lennufirmad oma teenuseid ka ei reklaamiks, on see tavaklassis tegelikult plastnõudest serveeritav vilets toit ning ebamugavad toolid. Rongiga sõidetakse sõidu kui protsessi nautimiseks, mitte lennukitega võistlemiseseks. See on 19. sajandist pärinev kultuur, portselannõud, ruumikas interjöör ja mõnusad vestlused. Ning avarate akende taga mööduvad maastikud. Lendama peame niikuinii, sellest pole pääsu.
Postimees sõidab rongiga Berliini: kõige lühem reisipäev viib Jelgavast Kaunasesse
2. reisipäev
Pühapäeval on meie rongireisi kõige lühem ots: saame minna vaid Kaunaseni ja sedagi osaliselt bussiga, sest ehkki raudteerööpad on Läti Jelgava ja Leedu Šiauliai vahel alles, ei käi seal enam reisirong.
Kaupu siiski veetakse, kinnitab Läti Raudtee pressiesindaja. 1990. aastatel sõitis Tallinnast Varssavisse Balti Ekspressi nimeline rong, mis läks Kaunasesse just nimelt läbi Jelgava ja Šiauliai. Balti Ekspressis oli restoran ja palju ruumi.
Nüüd aga istume Jelgavas väikebussi, ainsasse, mis pühapäevasel päeval Šiauliaisse sõidab. Just sel hetkel saabki kristallselgeks, miks rongi pole – peale meie on bussis veel neli reisijat. Vahepeal läheb üks maha, juurdetulijaid pole.
Veidi rohkem kui tunnipikkune teekond toob meid Šiauliai bussijaama ning sealt viieminutiline jalutuskäik omakorda linna vaksalisse. Nii see kui ka teised nähtud raudteejaamad tunduvad Leedus olema nii väljast kui ka seest laitmatus korras. Kassades istuvad kiiskavvalgetes vormisärkides daamid.
Sedavõrd klanitud jaamahoones ei ole enam kohta vana kooli puhvetile, aga leedulased on lahendanud probleemi elegantselt. Kümmekonna meetri kaugusel asub puulehtedest varjatud puidust putka. Selles on rikkalik alkoholivalik, aga kus on pirukad? Vaid leedu keelt oskav puhvetipidaja puhkeb küsimuse peale pirukate kohta miskipärast naerma. Ometi lebavad letil ka ehtsad pekipirukad, mis väärivad proovimist meeleolu, aga kindlasti mitte maitse pärast.
Rong käib Kaunase ja Šiauliai vahet täpselt kahel päeval nädalas – reedel ja pühapäeval. Kuidagi saab Pärnu sõpruslinnast Leedu sõjaeelsesse pealinna ka muudmoodi, aga selleks tuleb ühes väikelinnas ümber istuda. Ja ometi on Šiauliais 134 000 elanikku, see on riigi suuruselt neljas linn.
Kirju rongipark
Leedu rongipark on võrreldes porgandikarva Eesti omaga ütlemata kirju. Ehkki reis Kaunasesse kestab üle kahe tunni, istume sõiduriista, mis meenutab pigem trammi kui rongi. Toole on topitud ühte ritta viis, mis tähendab, et vahekäik on kitsas. Rongil ei ole vaguneid, selle ühest otsast näeb teise. Sellal kui Lätis logisevad raudteel tohutu pikad ja ilmselgelt ebamõistlikult palju kütust neelavad vanad vagunid, on leedulased otsustanud kokkuhoiu kasuks.
Tramm-rong saab valdavalt noori inimesi peaaegu täis. Väiksusest hoolimata on siin kliimaseade ja korralik tualettruum. Ning puhtus. Kontrast on tugev, sest Läti rongid on kulunud ja räpased nii seest kui ka väljast.
Uurin, kes selle minirongi tegi. Poola meistrimehed 2011. aastal. Tõsi, keset reisi läheb kliimaseade rikki, aga siis tehakse aknad lahti ja suvi hoovab sisse. Vahepeal tõttab rongijuht piki vahekäiku rongi teise otsa, sellesse kabiini, milles ta istus siis, kui Kaunasest Šiualiasse sõitis. Küllap jäi midagi sinna maha.
Tihedus üksinduse vastu
Rong käibki kahel päeval nädalas vaid selleks, et tuua reedel tudengid Kaunasest koju Šiauliaisse ja viia nad pühapäeval ülikoolilinna tagasi. Kui üksildust soosivates tühjades rongides vahivad inimesed tõsisel ilmel aknast välja, puurivad kinganina, loevad raamatut või jõllitavad nutitelefoni, siis siin tekib vahetu kommunikatsioon. Me ju istume nii lähestikku, räägime parem juttu. Minust üle vahekäigu lahendab Haraldas Domkus parajasti matemaatikaülesandeid. Domkus õpib küll Vilniuse Ülikoolis, aga seekord läheb ta Šiauliaist Vilniusse läbi Kaunase.
Domkuse kinnitusel sõidab Leedu raudteedel erinevaid ronge – näen isegi, et Šiauliai ja Klaipeda vahel vurab veel vana Riia vagunitehase masin. Aga säärased on tudengi jutu järgi kaduv liik, Leedu rongiettevõte on valdava osa välja vahetanud. Üsna palju näeb neidsamu trammronge, aga Klaipeda ja Vilniuse vahel sõidab ka uus Škoda rong. Riigi kahe suurema keskuse, Vilniuse ja Kaunase vahel on aga tihe elektrirongiliiklus, rongid on kahekorruselised ja kahe mugavusklassiga.
Tramm-rongis puudub internet, aga Domkuse sõnul on see olemas uuemates ja suuremates rongides. Esimest korda kuulen ka ingliskeelset hoiatust, et igast kahtlasena näivast ja laokile jäetud pakist tuleb teatada, kuhu vaja.
Domkus ei tea oma tutvusringkonnas ühtki inimest, kes oleks sõitnud Rongiga Vilniusest või Kaunasest Varssavisse, Berliinist rääkimata. «Poolas oleme käinud ikka auto või bussiga, kaugemal lennukiga,» mõtiskleb ta. «Äkki lähekski rongiga Euroopa tuurile?» Igal juhul tundub mõte sõita rongiga Leedust naaberriiki Poolasse talle üsna eksootiline.
Domkus küsib minult, kuidas me Berliinist Eestisse tagasi kavatseme sõita, kas ka rongiga? Järgneb homeeriline naer.
Tänane reis kestis kõigest neli ja pool tundi. Kell 20.49 pühapäeva õhtul oleme Kaunases. Meie reis on võtnud nüüdseks kokku üle 31 tunni, Rail Balticuga peaks saama Berliini 12–13 tunniga. Aga tõeline sõidupäev on alles ees, sest juba homme ehk esmaspäeval peame jõudma Berliini.
Leedulane: kas teil Eestis ongi puust jaamahooned?
Näitan Šiauliaist Kaunasesse sõitvale Haraldas Domkusele, millised on Eesti raudteel sõitvad porgandid, aga talle hakkab silma hoopis Tartu jaamakoone. «Kas teil ongi sellised puust jaamahooned?» Mul hakkab küsimuse toonist peaaegu et piinlik, enne kui väärikuse taastan ja teatan uhkusega, et jah, on küll.
Leedus on samuti kenad ja ajaloolised raudteevaksalid, aga need on kivihooned. Valdavalt kivist tundusid need olema ka Lätis – paistab, et seal on nõukogude ajal suurem osa vanadest jaamahoonetest maha lammutatud ja asendatud tellistest kastidega. See süvendab omakorda veendumust, et meie puust jaamahooned – olgu siis Haapsalu, Tartu või kõik need loendamatud väiksemad – on tõeline väärtus, mida tasub hoida.
1. reisipäev
Postimees sõidab rongiga Berliini: teekond Tartust Jelgavasse
/nginx/o/2017/05/22/6696611t1hbb0b.jpg)
Olgu Rail Balticuga kuidas on, aga rongiga on praegugi võimalik Tallinnast Berliini sõita. Otsustasin koos fotograaf Kristjan Teedemaga selle rännaku läbi teha ja näidata, millised on rongid, elu ja inimesed.
Tõsi, meie ei alusta laupäeval (ehk lugejate jaoks üleeile) teekonda Tallinnast, sest oleme tartlased. Tallinlased võivad meie teekonnale kuus ja pool tundi juurde panna. Rong väljub küll 8.05 Tallinnast ja sõidab otse Valka, aga seejärel tuleb hakata aega tapma. Alles 16.39 läheb Valgast rong edasi Riia poole.
Sellal kui tallinlased Valgas ootavad, joovad tartlased hommikukohvi, et istuda 14.36 Tartust Valga poole sõitvale rongile, sihtpunktis tuleb passida sedasama Riia rongi veel vaid tunni jagu.
Iseküsimus, kas praegu üldse sõidab keegi Valgasse selleks, et minna edasi Riiga, olgu ta siis tallinlane või tartlane. Kohe näeme. Niisiis sahiseb Elroni rong peaaegu hääletult Valga poole. Äriklassis istub üks inimene, kokku loendan sõitjaid 35 ringis, aga Elvas läheb neist suurem jagu maha.
Steriilsevõitu on see Stadleri rong ja istmed on tavaklassis kõvad, aga väljas on palav ja sees vähemalt jahe. Pukas läheb veel inimesi maha ja ega enam rohkem inimesi enne Valgat peale ei tule. Ehkki reisijaid pole, on südantsoojendav näha väikestes külajaamades sauadega naisi, Keenil veel punase mundripintsakuga.
Valga jaamas väljub 12–13 inimest, kes kaovad kiiresti jaamahoone nurga taha. Nemad lähevad Valka, nemad ei tule meiega Riiga. Väljas on 28 kraadi sooja ning jaamahoone ja selle ümbrus tekitavad makaronivesterni alguse atmosfääri: on palav ja miski ei liigu peale kärbse, kes järgmises kaadris maha lastakse.
Omal ajal saksa sõjavangide ehitatud ja nüüd kenasti rekonstrueeritud imposantne jaamahoone on tühi, elumärki võib näha vaid igavleva kokaga jaamakohvikus. Alul soovib üks nokastanud tegelane meiega pilti teha – saab ikka –, siis aga hakkab perroonil lonkima üksildane turvamees ja pildisoovija kaob.
Tagasi vanaema juurde
Valga raudteejaamas lööb minevik olevikule patsi. Stadleri kõrval seisab täpselt samasugune Riia vagunitehase diiselrong nagu see, millega käisin 1987. aastal Tallinnast Pärnus vanaema juures – muide, ka see rong sõitis edasi Riiga. Lätlased on jäänud truuks omamaisele toodangule, aga truudusel on oma hind. Olen siiski elevil nagu laps, sest just lapsepõlve ma kohe sukeldungi.
Üllataval kombel on uuemat tüüpi neljavagunilise rongikoosseisu sappa haagitud veel teine, vanemat tüüpi rong, millist mina ei mäleta isegi vanaema juures käimise ajast. Nende kahe vahel liikuda pole võimalik. Muljetavaldava veeremi kõhtu astub kümmekond inimest. Mõned vagunid on täiesti inimtühjad.
Vaid istmed on võrreldes 30 aasta taguse ajaga muutunud, kõik muu on sama. Läti rongis ei saa pileti eest kaardiga maksta, ent see-eest on väärtusi, mida mujalt naljalt ei leia. Kõigi hipsterite rõõmuks valmistab konduktor ehtsaid käsitööpileteid. Täidab pastakaga pileti ja lööb veel autentsuse kinnituseks templi ka peale.
Rongisõit on lõunanaabrite juures odavam kui Eestis. Võrdleme: veidi rohkem kui tunni pikkune teekond Tartust Valgasse maksis 4,70 eurot, aga rohkem kui kolmetunnise ja palju pikema Valga-Riia reisi maksumus on 5,60 eurot. Ent täna on eriline päev, sest ka lätlased korraldavad muuseumiööd – sestap on rongipilet tavapärasest kaks korda odavam ehk 2,80 eurot.
Mõni sõna olmest. Ventilatsioon on loomulik, osa aknaid avaneb, teised mitte, aga mõnus on lasta suvetuulel juukseid sasida – boonus, mida meie Eestis enam kasutada ei saa. Rongi ühes otsas on WC, mille uks kuidagi ei avane. Saan suitsetajana kohe aru, mis seal toimub. Lõpuks tuleb konduktor, teeb oma võtmega ukse lahti ning ehmatab: oih, siin on ju keegi! Ja peagi väljub tualetist naine, kes jaamaski suitsu tõmbas. WCs on selline pott, millele saab ka jalgupidi peale ronida. Kraanist vett ei tule.
Valmieras läheb maha noorem mees, kes ütleb, et Valga liinil käib tegelikult ka uuem rong, samuti Riia vagunitehase toodang. Tema jutu järgi saab rongiga endiselt rutem Riiga kui bussiga, sest kohalikud bussid ei tohtivat siin sõita kiiremini kui 70 kilomeetrit tunnis (võib-olla saan temast valesti aru).
Lõgisev tool ja vali vilin
Rongi küljel on venekeelne kiri, mis kinnitab, et selle konstruktsioon võimaldab sõita kiirusega kuni 120 kilomeetrit tunnis. Vahepeal vististi midagi säärast ka juhtub, müra läheb õige valjuks, üks tool hakkab kurjakuulutavalt lõgisema ja õuest kostab lisaks aina kõrvulukustavamat vilinat. Kui jõuame peatusse, immitseb aknast sisse kõrbenud kummi lõhna. Vestlen enne reisi Läti rongifirma pressiesindajaga, kes ütleb, et praegu käib hange uute elektrirongide ostmiseks, aga pole teada, millal vanad diiselmootoriga sõiduriistad välja vahetatakse.
Eestis kasvas Stadleri rongide tulekuga tublisti ka rongisõitjate hulk, sest inimesed, kes võiksid sõita Tallinna autoga, on hakanud eelistama korralikke busse ja ronge. Siinseid reisijaid vaadeldes tundub, et Lätis sõidetakse rongiga endiselt peamiselt odavuse tõttu. Palju on noori, nii jalgratastega kui ka ilma. Rongis on piisavalt ruumi, et siin ka napsisena sõita, võtta punnsuutäis pealegi ja panna möirgama vene estraad. Ning muidugi leidub küllalt vanemaealisi. On küll wifi, aga erinevalt eestlastest ei istu lätlased grupiviisiliselt ninapidi arvutis. Tõsi, oma telefoni nad siiski näpivad.
Raudtee lennuhirmu vastu
Enne Riiat tuleb sõitjaid juurde, aga ometi on kaks rongikoosseisu teekonna lõpuni välja pooltühjad.
Riia raudteejaam: pool tundi ootamist ja saabub meie tänase reisi viimane etapp – elektrirong Jelgavasse. Need sõiduriistad on lätlaste veidi moodsam toodang, sõidavad kiiresti ja on seejuures nii lärmakad, et kaasreisijaga suhtlemiseks peab kõva häält tegema.
Kate Rozova sõidab Jelgavasse koju, Riias käib ta tööl. Praegu eelistab Rozova kojusõidul rongi oma sõiduautole, sest see on lihtsalt väga odav. Tavaliselt 1,90 eurot, aga tänasel muuseumiööl alla euro. «Paljud inimesed eelistavad siiski sõita Jelgavasse autoga, ehkki rong on kiirem,» ütleb ta.
Tulevikus sõidab Rail Baltic ka läbi Jelgava või vähemasti selle lähistelt. Kas Rozova läheks Riiast või Jelgavast rongiga Berliini? «Ma arvan, et see oleks äge! Ma kindlasti teeksin seda,» räägib ta. «Paljudele inimestele ei meeldi lennukiga lennata, sest neil on lennuhirm. Minu isa näiteks ei lenda eales Berliini, ehkki seal elab tema lähedane inimene – ta lihtsalt ei taha lennata.»
Oleme Jelgavas, kell on 21.10. Tänane reis kestis kuus ja pool tundi. Edasi saame sõita homme. Tulevase Rail Balticuga peaks jõudma Berliini 12–13 tunniga.
/nginx/o/2017/05/22/6697007t1ha344.jpg)
Miks me ei lähe Minski kaudu?
Kui jõuame laupäeva õhtul Valgast Riiga, seisab kohe meie kõrval Minski rong. Selle eesotsas on mürakas roostetanud vedur, aga tagumisest uksest annab lahkumisest sauaga märku noor vagunisaatja, särgil Valgevene lipuvärvides lindike.
Nüüd võlgnen lugejale seletuse, miks me selle rongi peale ei lähe, sest Minskist sõidab rong otse Varssavisse. Kell kaheksa õhtul Riiast väljuv rong jõuaks Minskisse järgmise päeva ehk pühapäeva ennelõunal. Järgmine otserong väljub Minskist pühapäeva õhtul kella kaheksa paiku ja jõuab pärast ligi seitsmetunnist sõitu öösel kell kaks Varssavisse. Sealt edasi saaks juba esmaspäeval kell 10 startida Berliini ning seega jõuaks me sihtpunkti mõned head tunnid kiiremini kui praeguse plaani järgi.
Kes soovib, see proovib, aga meie tahame siiski minna Poolasse läbi Balti riikide, et näha kohalikke raudteeolusid. Pealekauba läbib tulevane Rail Baltic enne Kaunaseni jõudmist nii Jelgavat kui ka Šiauliaid, nagu meiegi nüüd.