Tuvid Tallinna Raekoja platsil on rammusad, laisad ja rammusad. Käimas on filmi «Seltsimees laps» eelviimane võttepäev ja iga kord enne seda, kui kuulus klapp teeb KLÕPS! ja kõlab hüüe «Võte!», puistatakse neile laia kaarega terakesi maha, et linnud kaadris õiges kohas jalutaksid. Nagu Evald Okase joonistus «Kalevipoeg külvamas». Filmi sündmused toimuvad 1950. aastal.
Galerii ja video: Raekoja platsil taaselustus 1950. aasta
18. mai 2017, 15:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/05/18/6677115t1h243f.jpg)
Režissöör Moonika Siimetsa film põhineb Leelo Tungla raamatutel «Seltsimees laps» ning «Samet ja saepuru». Lugu räägib kuueaastasest Leelost, kelle ema saadeti Siberisse. Sünge teema, nagu Eesti ajalugu üldse, aga Siimets usub, et traagilisest põhjast hoolimata on filmis helgust ja koomilisi hetki.
Neljapäeval filmiti raekoja platsil järgmist stseeni: Leelo (Helena Maria Reisner) istub juuksuritöökoja trepil, uudistab maailma ning sööb jäätist. Platsil seisab uhke punane autobuss, keegi on Moskvitš 400 kapoti avanud. Platsil sagivad Nõukogude Eesti kodanikud, kellel näpu otsas tapeedirullid, kellel kübarakartong. Pioneerid uurivad müürilehti kuulutustulbal. Peatub taksoruuduline Pobeda, kust ronib välja kaalukas Nõukogude armee polkovnik koos veel kaalukama, silmipimestavas kostüümis polkovnikuprouaga (Aleksander Okunev ja Pille Pürg). Korraga lööb U-täht juuksurisildil kõikuma ja prantsatab Leelo kõrvale maha. Mürtsu peale arvab sõjaväelane, et tulistatakse, haarab kabuuri järele ja…
Selles lühikese stseeni filmimine kestis terve neljapäevase võttepäeva ning oli tehniliselt väga keerukas. Osales ligi sada statisti, Raekoja plats oli põiki pooleks jagatud hiiglasliku sinise ekraani ehk bluescreen'iga, mis varjab taustal tegutsevad välikohvikud. «See on suurim bluescreen, mida Eestis filmitegemisel kunagi on kasutatud,» ütles visuaalefektide stuudio Frost FX loovjuht Heiki Luts. Järeltootmise käigus joonistatakse sinise pinna asemele 1950. aastate fassaadid ja kauplused. Õnneks on ajaloolist materjali selle jaoks piisavalt säilinud.
«See on minu esimene täispikk mängufilm,» ütles Siimets, kes on varem teinud lühifilmid «Roosa kampsun», «Viimane Romeo» ja «Moekoer». «Ega ma tea siiani, kuidas täispikk õnnestub. Kõige raskem on tajuda, kuidas stseen, mis võib ju väga hästi välja tulla, toimib terve filmi ajarea peal ja kuidas pea- ning kõrvaltegelaste liinid filmi jooksul jooksevad. Peab suutma tervikut tajuda.»
Peategelane Leelo, kelle osatäitja Helena Maria Reisner valiti enam kui 150 6–9-aastase andeka tütarlapse seast, on ennelõunaste duublite käigus juuksuritrepil ära söönud oma viis vahvlijäätist ja Siimets arvab, et samapalju võib veel juurde tulla. Ühes stseenis oli vaja Pärli kohviku kooki süüa, täpsemalt üks amps võtta. Lõpuks kogunes neid ampsatud kooke paarkümmend ning Helena sai need kõik koju viia. Tal on palju õdesid-vendi, kes kõik suu magusaks said.
/nginx/o/2017/05/18/6676877t1h875e.jpg)
«Lastega töötamine on minu jaoks uus kogemus,» rääkis Siimets. «Nii mina kui ka professionaalsed näitlejad on hoopis teises olukorras. Töö on hoopis tehnilisem: tavanäitlejale sa ei pea ütlema, et nüüd pööra pea paremale, vaata just siia või sinna. Lapsnäitlejaga pead sa pidevalt suhtlema, sest võttepäevad on talle väga raske koormus. Leelo karakter on väga päikseline ja rõõmsameelne tegelane, ega võtteplatsil lust otsa tohi saada. Psühholoogiliselt peen mäng: kui midagi kohe ei õnnestugi, siis ei tohi lapsnäitlejal tekkida tunnet, et ta ei kõlbagi kuhugi.»
Helena/Leelo, kes neljapäevasel võttepäeval meenutab oma punase mummulise kleidi ning juukselehviga kuidagi tabamatult teist suurt Eesti filmistaari, koeratüdruk Lottet, on Siimetsa sõnul võtete jooksul näitlejana võimsalt arenenud. «Kui ma vaatan materjali, mille filmisime mullu augustis ja seda, kuidas ta praegu töötab, on vahe väga suur: kuidas ta näiteks tajub filmivalgust ja sellega kaasa liigub. Lapsed kipuvad ju alguses üle mängima, tekib teatav kooliteatri efekt, aga Helena on sellest vabanenud.»
Nagu paljude eestlaste puhul, jookseb ideoloogiline piir läbi ka 1980. aastal sündinud Siimetsa perekonnast. Tema emapoolsed vanavanemad tehti kulakuks, kes pidid end Siberi-hirmus varjama. Isapoolsed esivanemad olid Venemaalt tulnud punaselt meelestatud ja kommunismiideest vaimustunud eestlased. «Lapsena ma olingi kaheks kistud: ühelt poolt see vanaema, kes põlastas jõule ja eestlust, teiselt poolt teine vanaema, kes salaja jõule pidas – vaata, et sa kellegi ei räägi!».
Segadus Moonika hinges oli samasugune nagu filmi Leelolgi: laps ei tea, mis on õige, mis on vale. «Ma ju armastan mõlemat vanaema, nii kommunisti kui ka eestimeelset,» ütles Siimets ja meenutab, kuidas ta kord oli oma eestimeelsele vanaemale särades teatanud: kui suureks saan, siis saab minust Lenin!
Emapoolse vanaema hirm kandus edasi Siimetsa lapsepõlve. «Kas saab olla õnnelik inimene, kes on näinud sõda,» tavatses Siimetsa vanaema küsida ja see jäi väikest Moonikat vaevama. Ta tahtis vanaema sõjakurbusesse enda kogutud lugudega päikest tuua. «Võib-olla selle pärast ma teengi filme,» ütles Siimets.
«Seltsimees laps» esilinastub 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Režissöör Moonika Siimets, operaator Rein Kotov, kunstnik Jaagup Roomet ja produtsent Riina Sildos. Osades Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak, Lembit Peterson, Maria Klenskaja, Argo Aadli, Indrek Taalmaa jt.