Tsiklifoorumi liige: suutmatus öelda kihutamisele ei viis mu sõbra hauda (4)

Georgi Beltadze
, arvamusportaali toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Panthermedia.net / kantilal patel / Scanpix

Eesti suurima motoportaali Biker.ee foorumis käis vilgas arutelu möödunud nädala lõpus Tallinnas toimunud tagaajamise üle, mis lõppes sellega, et politseiauto rammis mootorrattaga kiirust ületanud ja eest ära ajanud paarikese pikali.

Peaaegu et kõik kasutajad tunnistasid foorumis, et politsei eest põgenemine polnud õige tegu. Aga kui plehkupanemiseks juba läks, siis oleks võinud seda teha «seljakotita». «Seljakott» tähendab siin mootorratta tagaistmel istujat.

Näiteks kasutaja reimps kirjutas selle kohta manitseval toonil, et «üksi sõitke palju jaksate». Sest see jätab teda külmaks. Aga «kedagi teist otseselt ohustada on lihtsalt nii rumal, et väärib karistamist», kõlas tema seisukoht.

Ardilla arvas veel, et ka «seljakott» pole käesolevas loos süüst puhas. Ilmselt on kaasreisijal sama mõtlemisviis nagu kihutaval juhil. Siiski peab tema sõnul samuti see, kes istub tagaistmele, aru saama, et «jalgu-käsi ei suudeta alati tagasi õmmelda» ja ratastool ei ole ka päris see, millega oleks äge sõita.  

Kuna tagaajamine oleks võinud lõppeda traagiliselt, jagas Allan_Merik??la tulevastele eestärasõitjatele õpetussõnu. «Jätke meelde. Kui te linnas umbes ühe-kahe minutiga pole suutnud kaduda, siis jääge parem seisma, edaspidi läheb vaid hullemaks.»

Rammimine – õigustatud või mitte?

Foorumi liikme Allan_Merik??la manitsus oli ajendatud küsimusest, kas otsasõidu õigustajad teavad ka, milliseid selgroo- või lülisambavigastusi isegi väiksel kiirusel võib tekitada mootorratturile «tuimalt» autoga tagant selga sõites.

Lisaks küsis ta, kes vastutaks, kui näiteks üks või mõlemad mootorratturid oleksid sattunud ratastooli justnimelt politseibussi tõttu? Kas politsei juhtkond on juba ette mõelnud selliste võimalike kohtuvaidluste peale?

Seevastu Madlobster arvas, et mundrikandjail peaks ikkagi olema õigus kasutada jõudu. Küsimus on ainult millal, kuidas ja kui palju. Vastasel juhul kasvaksid tema sõnul «lillekesed üle pea».

Samas ei poolda ta liigset jõukasutamist, mida tihtilugu harrastavad politseinikud Ameerika Ühendriikides. Sel puhul postitas ta isegi ühe video. «Tsikliga nati hullamise eest tagant selga, jalaga näkku, relv kuklasse on ilmselge overkill («ülepingutus» inglise keeles – toim),» kommenteeris ta kaadreid.

Ats30 küsis üldse, miks peab tsikleid (ja ka autosid) taga ajama. «Kui rikkumine ja ratas on tuvastatud, siis seaduse vääramatu jõud jõuab ju nagunii ukse taha. Tagaajamine mööda linna mingit turvalisust küll ei lisa, pigem võib mõni lapsevanker ette jääda.»

Säärane suhtumine ei meeldinud aga kasutajale weikow5. Ta hurjutas vastaseid järgnevalt: «Te vist ikka ei saa aru, millega kodanik hakkama sai... Vaadake (videos – toim) eelnevaid minuteid ja mõelge sellele, et tüübil ei olnud plaaniski seisma jääda.»

Weikow5 kirjutas, et tagaajamisel ei olnud selge, kas mootorratta minemalaskmisel oleks juht keeranud kõrvaltänavasse ja jätkanud seal rahulikku sõitu või kihutanud edasi. Polnud ju teada sedagi, kas tsiklimees oli kaine või joobes. Kõigele lisaks: «Tüüp ju pani süüdimatult ka mööda kõnniteed, kui blokeeeriv politseiauto ette jäi.»

Loo moraal

Sellest, kuidas lõpeb mootorrattaga kihutamine ja sellest tulenevate ohtude eiramine, kirjutas PSAIKO. Tal oli kunagi üks hea sõber. Mõlemal oli mõnda aega südameasjaks ühe motospordiala propageerimine.

Ent sõbral, kes oli alati valmis teisi aitama, oli PSAIKO sõnul üks suur nõrkus. «Ta lihtsalt ei osanud öelda ei, kui keegi palus isegi midagi, millele oleks kohe kindlasti pidanud ei ütlema!» selgitas ta.

«Ühel ilusal juunikuu pühapäeval läks ta koos tsiklistidega, keda ta pidas oma sõpradeks, no vähemalt headeks ja usaldusväärseteks tuttavateks, sõitma! Ok, ütleme nii, et «paugutama»! See, kuidas seda tehti, oligi tema nõrkuse tagajärg: suutmatus öelda ei!»

«Nüüd ma saan oma sõbraga kokku kalmistul, kui ma talle sünnipäevaks, jõulude või surma aastapäeva paiku külla lähen ja küünla panen,» kirjutas ta.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles