POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT

Kui veel kolmapäeva hommikul oli Peterburi metroo võrdlemisi inimtühi ja linn seetõttu keskpäeval endiselt ummikuid täis, siis õhtuks oli metroo taas täis peterburilasi, kes küll üsna mõtliku ilmega rongides istusid. Käik Tehnoloogiainstituudi metroojaama juurde näitas aga, kui sügavalt linn leinab ja kui tugev on solidaarsus hukkunud kaaslinlaste suhtes.

«Kas sa tead sellest õnnetusest, mis meil siin alles juhtus?» küsis napilt kahekümneaastane Sofia kolmapäeva keskpäeval minult Peterburi suurimas rongijaamas, mis sarnaselt Tallinna omaga kannab Balti jaama nime. Noogutasin, sest rohkem sõnu tundus tundus üleliigne. 

«Kas sa tead, et meie president Putin oli ka samal ajal siin?» jätkas ta innukalt. Noogutasin taas. «Tead, et ta käib siin päris tihti?» Seda ma ei teadnud. «Ta on Peterburist pärit,» teatas neiu, ise ühe silmaga oma nutitelefonis käivat vestlust piiludes. Järgmisena märkis ta, et samamoodi on Peterburist pärit ka Venemaa peaminister Dmitri Medvedev. 

Jõudsin seepeale kosta vaid, et siis on ju Peterburi Venemaa mõistes veel olulisem linn kui pealinn Moskva, kui tütarlaps ütles, et inimesed ei julge enam metrooga sõita. «Metroo on peaaegu tühi – sellepärast on linn igal pool ummikud täis,» laiutas ta käsi, viidates sellele, et järsku on massiliselt kasvanud autode ja busside kasutus. Seda sain hetk hiljem isegi tunda, kui muidu viieteistminutiline autosõit venis pooletunniseks.

Kuna seisime rongijaama ees ühes bussipeatuses, panin tähele, kuidas üks sireenidega kiirabiauto meist möödus, hiljem järgnes teinegi. Uurisin, kas kuskil lähedal on mingi kiirabi väljasõidukoht, kui neiu rehmas käega ja märkis üsna ükskõikselt, et ju juhtus kuskil mingi õnnetus. Päike paistis nagu kevade alguses ikka ja Sofia märkis, et tegelikult on neil täna teine selline kevadpäev.

Politseid linnapildis sel hetkel peaaegu ei näinudki. Vaid mõni üksik sandarm kõndis tänaval – mõni lausa tõttas jooksujalu kuskile – või oli siis kuskil tänava ääres peatunud siniste ja punaste vilkuritega hääletu politseiauto. Ainuke asi, mis sel hetkel veidrana tundus, oli see, et miljonilinna metroopeatustest ei olnud keskpäeval näha peaaegu hingelistki välja tulemas või sinna sisse minemas.

Kolmandat päeva leinav linn nuttis

Seitse tundi hiljem oli olukord aga täiesti muutunud. Peterburis oli välja kuulutatud kolmepäevane lein ja looduski näis sellega kaasa minevat. Hommikusest päikesepaistest polnud õhtuks enam jälgegi.

Leinav linn sõna otseses mõttes nuttis: tänavad olid märjad ja kesklinn oli täis kas vihmavarjuga või ilma selleta kuskile tõttavad linlasi. Jalgsi kesklinnas liikuvaid inimesi oli kella 18 ja 19 vahel väga palju.

Ühel tänavanurgal jäi silma noormees, kes oli kaenlasse võtnud oma paarkümmend kilesse mässitud vihmavarju, et kaaslinlasi aidata. Arvatavasti oli ta üks neid väheseid, kes oli kuulanud ilmateadet, mis lubas lähipäevadeks vihma. Hakkas silma veel teinegi kummaline asi. Kuigi kolmapäev oli viimane leinapäev, lehvisid leinalipud ja mustad lindid hämmastavalt vähestel hoonetel. 

Esimene jäi silma ühel Nevski prospekti lähedal asuva teatri fassaadil, kus muuhulgas ilutses ka tekst, et just täna õhtul toimub seal Anton Tšehhovi näidendi «Onu Vanja» esietendus. Teatriesine täitus inimestega, kes kas ootasid kedagi või tõttasid uksest sisse, kuna vihm oli neilegi tulnud ebameeldiva üllatusena.

Mida lähemale Tehnoloogiainstituudi metroopeatusele me jõudsime, seda tihedamaks sadu läks. Ka tundus see algul pooletunnisena plaanitud jalutuskäik järjest pikemaks muutuvat. Muuhulgas hakkasid silma lillepoodide ja -putkade venekeelsed neoonsildid, kuna need olid veel kella seitsme ajal õhtul lahti ja varustatud suure hulga lilledega.

Vihm süvendas leina

Mitmest metroopeatusest möödudes võis juba näha, kuidas inimeste hulk, kes vihma tõttu olid otsustanud oma hirmust võitu saada, järjest kasvas. Metroopeatustesse sisenes ja sealt väljus aina rohkem inimesi. 

Üsna samasugune vaatepilt avanes meile ka Tehnoloogiainstituudi metroopeatuse juures, kus esmaspäevases plahvatuses hukkunute mälestuseks loodud lillede kuhi järjest kasvas. Inimesi ei heidutanud isegi vihm ega vastu õhtut aina tihedamaks muutuv hämarus. Neid, kes soovisid hukkunud kaaslinlastele austust avaldada, tuli aina juurde.

Osa oli tulnud kolme- kuni kuueliikmeliste sõpruskondadena, täies pühapäevariides – mustades ülikondades ja kuubedes –, osa üksi. Üks kuueliikmeline seltskond palus minult, et teeksin neist pilti. Pärast paari klõpsu küsisin, et miks nad sinna olid tulnud. 

«Aga need olid ju meile lähedased inimesed, nad olid siitsamast Peterburist – nad olid meie kaaslinlased! See on meie kohustus tulla neile austust avaldama,» põhjendas seltskonna ainuke naisterahvas. Nende lahkumise järel jäi lillememoriaal korraks peaaegu tühjaks, kuid täienes õige pea linnaelanikega, kel peos üks või kaks nelgiõit, mõnel ka terve peotäis.

Nad ei kiirustanud neid lillekuhja peale asetama, vaid seisid enne kümme-viisteist minutit. Mõni lõi risti ette, mõnel valgusid silmadesse pisarad. Üks metroost väljunud taat, kes kõndis kepi najal, peatus korra teiste kõrval ja rehmas varrukaga silmanurgast pisaraid. Seejärel kõndis ta ootamatult kiire sammuga eemale.

Ühel hetkel liitus teiste leinajatega ka üks metroopeatuse piletimüüja, kes tegi ringi ümber lillekuhja, kohendas seda veidi ja lahkus. Ema, kes oli tulnud lilli tooma koos väikese pojaga, tabas arvatavasti iseenda surelikkuse üle mõtiskledes heldimushoog ning ootamatult haaras ta poja tugevalt embusse.

Ühel hetkel läks taevas klaariks, vihm lakkas ja hämarus kadus. Kolm noort olid käinud poes ja toonud paki läbipaistvaid plastiktopse, millesse hakati uuesti süüdatud teeküünlaid panema, kuna need olid vihma tõttu kustunud. 

Metroo siiski kiireim liikumisvahend

Nende selja taha olid seisma jäänud 18-aastased Peterburi neiud Maria ja Kristina, kellel olid samuti mõned punased nelgid peos.

«Loomulikult on meil hirm, kuid metroo on ainus vahend, millega me saame nii suures linnas nagu Peterburi kiirelt ühest kohast teise. Eile ei julgenud paljud inimesed seda veel kasutada, kuid täna on see juba hakanud muutuma, sest kõik ei mahu bussidesse,» rääkisid neiud, kes sõidavad mitu korda päevas metrooga.

Maria ja Kristina ütlesid, et tulid esmaspäevases metroorünnakus hukkunutele austust avaldama sellepärast, et see oli esimene kord, kui sellist laadi terrorirünnak neile nii lähedal juhtus. «Selline asi ei ole kindlasti mitte normaalne, selliseks katastroofiks ei olnud keegi meist valmis,» sõnas Maria. Küsimuse peale, kas see juhtum neis ka viha tekitas, neiud vaid noogutasid vaikides.

Veerand tundi hiljem maa alla Tehnoloogiainstituudi metroopeatusse laskudes tundus, et metroos hakkab igapäevane sagin taastuma. Nii metroos alla viivad kui sealt üles tulevad liikuvad trepid olid inimesi täis, nagu ka iga minuti järel saabuvad ja lahkuvad metroorongid. 

Ainus, mis koos peterburilastega rongides sõites tähelepanu köitis, oli mõtlik vaikus, mis kaks päeva pärast õnnetust oli Peterburis maad võtnud. Vaikusest hoolimata tundsin mina end seal üsna turvaliselt.

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad