Maailmalõppu sobiv Ural sõidab kuhu iganes

Varu küllaldases koguses diislikütust, võta kaasa raske haamer, mõni suurem mutrivõti ja pisut traati. Ole valmis, et ta koliseb, müriseb ja raputab, aga viib oskaja mehe kohale peaaegu igasugusel maastikul. See on Oisu vabatahtlike päästjate Ural, mis on viidud vaat et viimase veerandsaja aasta parimasse seisu.

Oisu komando kauane eestvedaja Valdu Välimäe (pildil) selgitas, et Urali tagumise osa, kustutusosa, kus asub viis tonni vett mahutav paak, pump ja kraanid, ehitas ta esialgu Zil-131 veoautole. Aastanumber oli siis 1983 või 1984. «Ziliga oli see lugu, et rehvid oli kitsad ja sedavõrd suur veekogus oli šassii kohta liiga palju,» selgitas ta. «See masin kippus pehmes pinnases, näiteks turba peal kergesti sisse jääma.»

Toonase Estonia kolhoosi üks esimesi kustutusautosid oli GAZ 66. Selle veetav veekogus jäi paraku väikeseks. «Oli plaan, et soetame suurema veemahutavusega auto, aga ega see lihtne olnud. Tallinnast saime Zil-131 šassii, Tapalt sõjaväeosast tõime kunagiselt kütuseveokilt maha monteeritud püti ning aretasime selle koosluse Zilile peale,» meenutas ta. «1988. aastal tuli majandisse väätisekülvikuna seesama Ural. Masina pöörderaadius oli suur ja robustse mustriga rehvid lõhkusid heinamaa pinda. Agronoomid selle kasutamisest väga huvitatud ei olnud.»