Lõikuspühal nurjas vihmane ilm rehepeksumasina käivitamise, kuid täna keskpäeval siras silmipimestav sügispäike ning tööga sai alustada. Omaaegset tähtsat protseduuri, millel leiva lauale saamise juures tähtis roll, said uudistada kõik soovijad.
Pildid ja video: vana rehepeksumasin lõgistas läbi kolm rõugutäit vilja
18. oktoober 2016, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Töötab nagu kellavärk,» kiitis rehepeksumasina senine omanik ja septembris masina põllumajandusmuuseumi kogusse andnud Põltsamaa mees Valdeko Kippus. Tema sõnul maksis masin koos traktoriga esimese Eesti Vabariigi ajal 1,5 miljonit krooni ja et tegemist oli üsna kalli seadmega, kuulusid need enamasti ühistutele.
Viljakoristusajal käidi talust tallu reht peksmas. «Jõukamate talude juures, kus oli rohkem maad, läks pikk päev ära. Väiksemaid talusid sai kaks-kolm tükki päevas teenindatud,» meenutas 85-aastane masinist. Päevane norm oli 30 rõuku, ehk hangujad tõstsid oma kätega läbi õige mitu tonni viljakõrsi.
Et masin töötaks täie efektiivsusega, läks tarvis korraga 20 inimest. Osa tõi vilja masina juurde, teised tõstsid peale, kolmandad lasid seda august sisse, neljandad vahetasid täituvaid viljakotte, sidusid neid kinni ja viisid eemale. «Noori oli siis külades palju, kõik hakkajad, tuldi kokku ja tehti tähtis töö korraga ära,» kirjeldas Kippus.
Talgud päädisid enamasti suure peoga. Laud oli nagu mõnes pulmas. Järgnes tants õhtutundideni. Kippuse sõnutsi oligi tihe rehepeksuaeg see, mil noored üksteisega tutvust tegid ning sügistööde lõppemise järel hakkasid üsna pea ka siin-seal pulmakellad kõlama.
Aastal 1927 valminud Rootsi päritolu rehepeksumasin Thermaenius jõudis Kippuse kasutusse 1945. aastal. Traktor Deering toodeti 1930. aastal. Komplekti sai ta teise Deeringi traktori originaalmootori vastu.
Masina iga sõltub sellest, kas üleval on mõistusega inimene või mitte, kinnitas viljakõrsi parajate portsudena kolusse lasknud Aino Poller. Omaaegne Lillevere kolhoosi tööline peab nüüd pensionipõlve, kuid kui vaja viljapeksumasinat käivitada, on tema abi ikka tarvis.
Polleri sõnul peksti vähemasti Jõgevamaal Pajusi vallas rukist rehepeksumasinaga veel 1965. aastani. Siis tulid kombainid ja hanguga kuivanud kõrte ette andmine lõppes. Siin-seal ürituste raames on masinat ikka ja jälle käima pandud. «See suvi on õige tihe olnud. Kolm korda oleme teinud.» Kaugeim reis oli Rakvere taha, kus vilja peksti Soome filmitegijate tarbeks.