PÄEVAINTERVJUU Sass Henno: tolereerime naistevastast vägivalda kui kommunikatsioonivahendit (1)

Marian Võsumets
, Saatejuht-produtsent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimehe otsestuudios lahkas täna naistevastase vägivalla eri tahke kirjanik Sass Henno. Viimati jõudis meediasse juhtum, kus 27aastane Pärnu mees Jaan peksis kahe ja poole aasta vältel jõhkralt oma elukaaslast, ka ajal, kui naine oli lapseootel. Pärnu maakohus mõistis talle poolteise aasta pikkuse tingimisi vangistuse.

«Kujutame ette, et pärast tänava- või kõrtsikaklust saad minna  koju, turvalisse keskkonda. Saad olla vägivallatsejast eemal,» näitlikustas Henno, «Pärnu jahtklubi liikme juhtumi puhul jäi ohver vägivallatsejaga kokku. Ta saab väga tugevalt kannatada – tal istutakse seljas, teda pekstakse, lämmatatakse padjaga – ja järgmisel hommikul on ta selle mehega uuesti koos. Nad veedavad jõule koos.»

Seega rõhutas Henno, et lähisuhtevägivalda, kus enamasti on kannatajaks naispool ja vägivallatsejaga ollakse pidevalt koos, tuleb kindlasti käsitleda eraldi.

Tema sõnul on tüüpiline, et seepeale küsitakse, miks naine lihtsalt ära ei lähe.

«Me peame terve ühiskonnana mõistma, et suhtesõltuvus ja ka armastus on kahjuks ka lähisuhtevägivalla puhul väga tugev,» rõhutas Henno. Tema sõnul on paljud tänased nooredki kogenud lapsena füüsilist karistamist, mis ei õpeta vägivallaga adekvaatselt toime tulema, kuna lapsena ei saa ju vanemate juurest lihtsalt lahkuda. Halvimal juhul usutakse, et karistus oli ära teenitud.

«Kahjuks on võimalik armastada seda inimest edasi, kes sulle haiget teeb,» lisas ta, «vägivallatsejal on lisaks oskus süütunnet tekitada, millega ta toimetabki nõrgema kallal.»

Peksjate nimed avalikuks

Sass Henno usub, et vägivallatsejate nimed tuleks igal juhul avalikustada, sest avalik kuvand läheb sellistele inimestele kõige rohkem korda.

«Selliseid inimesi väga puudutab see, kui me võtame neilt ära autoriteedi, toreda inimese kuvandi.»

«Ta on jääpurjetaja ja Pärnu jahtklubi liige. Ma väga austan merekultuuri ja inimesi, kes sellega tegelevad ning väga tahaks, et Pärnu jahtklubi võtaks selge seisukoha ja pärast kriminaalkaristust selle mehe enda ridadest välja heidaks,» tõdes ta.

Eilse seisuga oli Pärnu vägivallatseja endiselt jahtklubi liige.

«Ohvri soov, et keegi teada ei saaks, on inimlikult nii mõistetav. Me kõik tahame selliseid asju unustada ning kui mängus on lapsed, ei taha me neile seda haiget maailma tutvustada,» tõdes mees.

«Aga ma tahaksin pöörduda kõikide ohvrite poole – jah, rääkida on raske, aga vaikimine aitab ainult vägivallatsejat. Vaikimine pigem kaitseb ja soodustab järgmist lööki.»

Kirjanik leiab, et andestusele peaks eelnema siiski põhjalik kahetsus ja soov end analüüsida, mida saab teha teraapia või viharavi abil.

Leebed karistused

«Ma oleks tegelikult selle kohtuotsusega rahul olnud, kui härrasmees oleks natuke trellida taga ka aega veetnud. Samas me ei tea antud juhul kokkuleppemenetluse üksikasju, seega ei saa kohtu tööle nii lihtsalt hinnangut anda.»

Probleemina tõi ta välja lähenemiskeelu rakendamise kitsaskohad – politseile on lähenemist raske tõestada ning tänapäeval ei pea inimese terroriseerimiseks sugugi tema lähedal olema.

Lähedased ei märka ega tunnista

«On juhtimeid, kus ka oma emad-isad ütlevad, et pole su elul häda midagi – liisingud on makstud ja maja on suur,» nentis Henno, «kannata ära või mis siis on? Ta ju ainult kord aastas läheb hulluks.»

Siinkohal on tema sõnul probleemiks nii naiste ebavõrdsus Eesti ühiskonnas kui ka üldine suhtumine vägivalda.

«See algab sellest, kui täiesti normaalsed inimesed ütlevad, et lapse tutistamine või sakutamine on okei. See annab juba lastele signaali, et mingis olukorras on füüsiline sekkumine nende kõige pühamasse asja – kehasse – õigustatud. Mingites olukordades me õpimegi karistatud olema.»

«Me tolereerime füüsilist vägivalda kui kommunikatsioonivahendit – 21. sajand, 2016, Eesti Vabariik» lisas ta.

Sass Henno pani kõigile ohvritele südamele, et abi saamiseks helistada numbril 1492, kus 24 tundi ööpäevas vastavad professionaalsed naistevastase vägivalla teemal koolitatud nõustajad ning aitavad ehitada nn päästeplaane, kuidas kodust lahkuda juhul, kui on näiteks dokumendid hävitatud või uks keeratakse lukku või on raha ja pangakaardid kõik vägivallatseja käes.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles